Tekstis on hästi tabatud seda lootusetuse tunnet, kui oled kinni jäänud ajasilmusesse (mitte et keegi meist seda reaalselt teaks, eksole, aga eks igaüks lähtub oma hirmudest ja ootustest). Ja noh, olukorra teeb hullemaks see, et iga kord lõpeb see ajasilmuse kogemus surmaga - erinevatest õnnetustest eriti emotsionaalselt hullude tapmisteni. Hull värk. Ja see minimalistlik keelekasutus, eks seegi annab autori arvatavale eesmärgile kenasti vunki juurde.
Tõsi küll, loo lõpplahendus (ehk ajasilmuse hargnemine) jääb kuidagi pehmeks - või noh, eks seda võib võtta ka unenäona (mis muidugi olekski lihtsaim seletus). Igal juhul, päris hästi teostatud tekst.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar