Andrus Kasemaa – Vanapoiss (2019)

Imetlen autori jaksu sellise vanapoisi esteetikat nii pikalt lahti kirjutada. See ei ole mingil juhul lihtne või mõnus lugemine, raamatu esimene pool mõjub üsna tüütu epateerimisena, mille võiks ehk lehe või kahega kokku võtta. Aga noh, et midagi kasvada võiks, tuleb kasutada sõnnikut.

Sest tasapisi hakkab raamatu teises pooles vähe inimlikumaid noote sisse tulema, minajutustaja pole enam loosungitootja, vaid … inimene. Vähehaaval hakkavad avanema mõned võimalikud tagamaad, millest selline vanapoisi-eufooria – või siis masendus.

Kahtlemata ei näe peategelane mingit vaeva, et võita võimalike lugejate sümpaatiat (postituse alla lisatud linkides on hoopis teistsuguseid lugemiskogemusi; Vilja Kiisleri järgi jääb mul mõnigi siseringi nali registreerimata), ta lihtsalt on selline juurikas, või noh, vaat et egoistlik mölakas. Aga ükski inimene pole saar (kuigi see on minategelase üks unistusi), nii ei saa kuidagi mööda sellest, kuidas ühiskond suhtub keskmisest erinevatesse. Minategelane omakorda ajab seda vanapoisi-esteetikat, mille tõttu ta püüab vastanduda enda grupikaaslastest, mille tagajärjeks on siis veel umbsem tupiktee. Omal moel ongi see lõpuks hämmastav, kuidas autor jätkab ja jaksab seda lahti kirjutada. (Vahepealne sõda käsitlev osa hakkas omal moel meenutama võimalust Švejki 21. sajandi tingimustes lahti kirjutada.)

Ühesõnaga, see raamat pole mingil juhul tšill lugemine endast hästi arvavale lugejale, aga kahtlemata vajalik lisandus eestluse narratiivi (haha). Või siis lihtsalt inimeseks olemisest. Tsitaate oleks siit võinud valida ikka väga mitmesuguseid, noh, seekord siis sellised.

„Ema, ma ei taha, et sa ütled, et see on mööduv nähtus, sest ma ei tahaks ka sinusugune hetero olla, teha heteroasju ja rajada lilleaedu. Panna kardinaid ette. Teha kevadist suurpuhastust. Ei taha unistada lastelastest, sest ka see on igav. Ma ei unista lastelastest. Mulle meeldib pilvi vahtida, öösel tähti. Mulle ei meeldi lapsed. Mulle meeldib vaid see, kui lapsed mulle patse pähe teevad.
Mis vahet on, kas võtad mehe peenise suhu või lükkad keele naise tussi – mõlemad on ühtviisi rõvedad.“ (lk 74)

„Arvatavasti kord tulevikus on selline haigla, kus ravitakse geisid, kes on geide vihkajad, niimoodi, et istutakse neile peale, et nad tunneksid lähedust, ja surutakse neile peenis suhu. Ja öeldakse nagu sina. Küsitakse, kas pole hea olla gei? Kas pole vahva, et see pole tussu! Mõtle, kui siin oleks naine, kui vastik see oleks!“ (lk 77)

sirp
ekspress
vahel ma kirjutan ka...
marcalt maailmale

Genevieve Valentine - The Gravedigger of Konstan Spring (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2013)

Valente üllatab loetava looga (teist korda juba!), seekord siis vesterniga kolkaasulast Ameerika koloniseerimise ajal. Sel pisilinnal on oma saladus – nimelt on seal allikas, millel on inimkehale veider toime. Nii tervendav, et toob kohalikud surnudki hauast tagasi. Aga et mittekohalikud kenasti maetud saaks, on vaja korralikku hauakaevajat, töökuulutuse peale saabubki John, kes kaevab vaimustavalt korralikke haudu. Mida läheb vaja siis nende üksikute õnnetute reisijate jaoks, kes kogemata kombel leiavad selle kõrvalise asula. Elanikud tahavad nimelt rahu, mitte äri ajada selle elueliksiiriga.

Eks loo võlu peitubki selles, kui armsaste kirjeldab autor seda koletut igavese elu asulat – mitte et selle elanikud veel õieti teaks sedagi, kas nad jäävadki muutumatuks (alates siis hetkest, kui allikavedelikku on tarbitud) või mingi vananemine ikkagi toimub (see küsimus on eriti oluline hauakaevaja puhul, kellele elanikud tahavad sobivat kaasat pakkuda). Seiklejad, kodanlased, hoorad, kõik on omal moel armsad (ja oma ajastu esindajad).

Simon R. Green - He Said, Laughing (The Year's Best Dark Fantasy and Horror, 2011)

Zombid Vietnami sõjas ehk autor on kirjutanud uue versiooni Coppola filmist „Apokalüps nüüd“ – sügaval džunglis on zombiarmee, mis peaks tegema lõpu kõikidele sõdadele – pole inimest, pole probleemi.

Selle jutu mõte vast ongi, et kokku kuhjata võimalikult palju jäledusi, et … ma ei tea, et mõnd lugejat šokeerida ja mõnd lõbutada ja surkida ameeriklaste haavas selle džunglisõja asjus.

Niisiis, sõjakohtu all on üksinda ühe küla maha nottinud ohvitser, kellele pakutakse mahalaskmise asemel džunglisse minekut, et otsida üles major Kraus, kes on nüüd mitu aastat kuskil padrikus jumal teab milliseid koledusi sooritamas – igal juhul, kel vähegi võimalik, põgeneb tema eest. Krausi metsikused pakkuvad muidugi meeldiva puhvri põhjavietnamlaste sellesuunalistele rünnakutele, aga samas … mida kuradit seal õieti toimub. Ja nii sõidab peategelane mööda jõge üha sügavamale ja sügavamale džunglisse – kõik see lõpmatu hämarus ja looduse lehkamine ja muidu inimolemise õudus, mis sellele major Krausi tapma saadetud monstrumile avaneb. Lõpuks siis … võtab Krausi armee ta enda hoolde ning massimõrvarid kohtuvad näost näkku.

On mõneti huvitav mõelda, kuidas loomulikku loodust kirjeldatakse kui tsivilisatsiooni lõppu, inimeste(le) loodud põrgu eeskoda. Või noh, kui ollakse imestunud, et kodusõtta sekkunud ameeriklasi ei kostitata ausa võitlusega. Aga jah, loodus ja tsivilisatsioon, kultuurmaastikud vs traagika. Ses suhtes ei saagi aru, kas autor laseb klišeedel liugu või on vähe kriitiline nende suhtes või lihtsalt surgib ameeriklaste minevikupainetega. Või lihtsalt meelelahutuslikumas laadis ümberjutustus Coppola filmist.

Kui hakata enda mälu värskendama, siis esmatutvus oli II maailmasõja kohta, ja mõjus õige süsimusta huumorina.

„„If I do this, and come back,“ I said. „Do I have to go home? Or could there be more sensitiive missions for me?“
„Why not?“ said the CIA man, smiling his crocodile smile. „We’re always looking for a few good psychos.““ (lk 336)

ulmekirjanduse baas

Tim Powers - Parallel Lines (The Year's Best Dark Fantasy and Horror, 2011)

Vahelduseks Powersilt niisugune lugu, mille võib rahus ühe hingetõmbega läbi lugeda. Kaksikutest õed on terve elu koos elanud, ja nüüd on vanem õde haiguse tagajärjel siitilmast lahkunud. Mitu nädalat hiljem peale seda kurba sündmust avastab noorem õde, et lahkunu proovib temaga teispoolsusest ühendust võtta. Veel hullem, ta sooviks justkui siitilma naaseda. Mis on muidugi tore, aga … peale terve elu vanema õe juhitavaks olemist tahaks viimaks ka oma elu kogeda.

Peagi selgub, et noorem õde pole ainus, kellega vanem õde teispoolsusest suhtleb – ta nimelt püüab neid aidanud noore koduabilise keha üle võtta, lubades sellele oma pangaarve kasutamist, ilusat välimust ja rohket reisimist mööda ilma. No tõepoolest … nooremal õel tekib küsimus, et kelle raha siis õieti tuulde visatakse.

Kui nii võtta, võiks lugu süüdistada mustas huumoris, igal juhul see kaksikute kooselu ei pruukinud olla mõlemale osapoolele ühtmoodi meeldivaks kogemuseks. Tõepoolest, see Powersi lugu pole üldsegi kontimurdev võrreldes eelmiste lugemiskogemustega – see on asja juures peamine hea kogemus.

ulmekirjanduse baas

Angus Watson – You Die When You Die (2017)

Watsoni fantasy on ehk midagi vahepealset hiljuti loetud Eamesi ja McDonaldi triloogiate avaraamatutega. Watsoni tekst on neist kolmest romaanist vast kõige ajaloolisem, kirjeldades Kolumbuse-eelset Põhja-Ameerikat, kus muuhulgas tegutsevad sinna rännanud viikingite järglased; samas pole nii kergemeelne kui Eames või sedavõrd sünkmorn nagu McDonaldi romaan. Ühesõnaga, omal moel klassikaline sword & sorcery, aga mitte otseselt fiktsionaalses maailmas.

Romaani vast värskeim lisandus fantaasiakirjandusse on see viikingite ja Ameerika pärismaalaste värk. Ehk siis pool tegevusest on nähtuna läbi viikingite järglaste elutunnetuse – nüüdseks mõned põlvkonnad on nad elanud pärismaalaste hoole all omamoodi pooljumaluste-poolvangidena, justkui teemapargis, kus viikingite järglased on säilitanud oma kuulsate eellaste kombed ja samas kohalikud toidavad neid. Tulemuseks on … omamoodi kvaasiviikingid.

Romaani konflikt sünnib sellest, et selle Ameerika kandi pärismaalaste valitsejanna (riik koosneb siis õige mitmest erinevast hõimust) saab ettekuulutuse, et kahvanäod tulevad ja hävitavad pärismaalased ja looduse (jajah, ettekuulutus Kolumbuse ja teiste tulekust). Et ära hoida sellist genotsiidi, tuleb kuskil järve ääres ühe alamhõimu hallatavad kahvanäod maa pealt pühkida – enne kui need paarsada täissöönud ja lodevad „viikingid“ miljoneid pärismaalasi hukka saadavad (hoiatav on ehk see, et teemapargi piires on kahvanäod kõik suuremad loomad hoolimatult ära küttinud). Selleks saadab valitsejanna sõjaväeosa tapma kahvanägusid ja kõiki neid, kes valgenahalisi aidata võivad.

Ainult et viikingite üks poolearuline orb saab ettekuulutuse, et neid tullakse tapma – kui nad ei põgene selle eest läände, nö tõotatud maale („the Meadows“). Naerukoht, viikingid ei tohi oma reservaadist mingil juhul väljuda. Kahvanäod langevadki rünnaku ohvriks, ent hakkavad vastu ja tapatalguist pääseb eluga paarkümmend inimest – ning nüüd saadetakse neid tapma eliitsõdalaste rühm Owsla, eriliselt aretatud imekaunid ülisõdalastest amatsoonid. Järgnev romaan ongi siis sellest, kuidas kahvanäod põgenevad läbi erinevate hõimude alade lääne poole, kannul verejanulised amatsoonid. Ja noh, kõiksugu verdtarretavaid ja jõledaid värke juhtub, sama tähtsad on ka jälitajate ja jälitatavate grupisisesed suhted.

Kuigi romaani pealkiri on üsna kole (tegelikult on see lihtsalt üks viikingite ütlusi) ja reklaam lubab jõhkrusi, pole tegu sedavõrd sünkmorni värgiga nagu McDonaldi puhul, samas pole ka niivõrd meelelahutuslik karussell nagu Eamesi romaan. Juhtub kõiksugu koledusi (seda eriti Owsla läbi) ja saab nalja (eriti viikingite puhul), aga mõõdukalt. Ja noh, nagu öeldud, eks see pärismaalaste visioonid eurooplaste invasioonist … on kergelt kurb. Tegelased pole teab mis psühholoogilised suurused, aga kannatab lugeda. Vahel püüab Watson hoolega kildu visata, justkui mõnes teleseriaalis, aga eks see käib meelelahutusliku kirjanduse juurde.

Kui ootuseid enda jaoks kõrgele ei aja, siis on päris loetav värk.

„The other Owsla women enjoyed killing. Paloma Pronghorn didn’t so much, but she did love helping people on to a new life. Her original tribe believed the dead were instantly reincarnated into a better life, or at least into an animal or person with a chance at a better life. When her older sister had been killed out hunting, her mother had told her again and again that it was a good thing, her sister was in a better place, and this notion became Paloma’s central philosophy. She was like a fat person, she told herself, who didn’t like cooking but loved food. She didn’t like killing much, but she loved making people dead.“ (lk 279)

Kell Rajasalu – Käilakuju (Täheaeg 18, 2019)

Jutuvõistluse esikümne tagumisest kuuikust vast kõige ambitsioonikam tekst (mitte et ma oleks veel esinelikut lugenud, kõik need tagasivaated minevikku ja revolutsiooniline olevik, pole just lihtlabane punktist A punkti B liikumine. Eks omalt poolt tekib muidugi huvi, milline monstrum see keisririik olla võib – või sõltub see vaatepunktist, meile on esitatud vaid dissidentide nägemus sellest ilmatu ebaõiglasest maailmakorrast. Lisaks jutustamise keerukamale esitamisele on Rajasalu vaeva näinud omamoodi maailma kujutamisega; kõik need augmendid ja inimkehadega manipuleerimised – ehk on sarnast tugevamat maailmaloomet Kalmsteni fantaasiailmas.

Minu jaoks on Rajasalu teksti probleemsus tegelaste ehk üheülbalisus. Kaks tegelast vast kerkivad vähe omapärasemalt esile, samas jääb arusaamatuks, miks need dissidendid on nii kindlad selle revolutsiooni käimalükkamises, niisamuti jääb häguseks selle ühiskonna olemus, millised on õieti selle võimumehhanismid ja mille vastu (peale dissidentide) see või oma supersõdalastega õieti võitleb?

Muidugi, ehk ja arvatavalt on vastused küsimustele tekstist kenasti olemas, olin vast ise pinnapealne.

ulmekirjanduse baas

Garth Nix - Penny for a Match, Mister? (The Starlit Wood, 2017)

Et siis väärversioon H. C. Anderseni tuletikutüdruku muinasjutust, mis nüüd leiab aset veidra vesterni maailmas („Weird West“, kuidas seda mõistet eesti keelde kohandadagi? „Veider lääs“ poleks ehk nii kohane).

Orvust tütarlapse vend tapetakse ühel täiskuuööl kohalike lindpriide poolt (kuna ta läks nendega koos varitsema postitõlda, aga oskas urineerides tilgutada ühe röövelkamraadi saapale) – aga et on täiskuu, siis on ka reaalse- ja vaimumaailma vaheline piir nõrgem ja nii satub üks eeterlik vaim venna tapmise eest kättemaksu teostama – pannes need lindpriid ükshaaval põlema. Noh, see põlemine toimub küll sel tagajärjel, et need pahaaimatult ostavad väikse orvu käest penni eest tiku. Igal juhul, tulemuseks on linnakest vapustavad põlemisjuhtumid, tüdruk ise aga ei tea oma osalusest midagi, kuna on nende juhtumite puhul sellest teispoolsuse vaimust seestunud. Asja tuleb uurima kurikuulus šerif, kel on mitmeid kogemusi vaimuilmaga juhtumite lahendamisel.

Hea atmosfääriga lugu, mis ehk peale veidra vesterni läheks ka sünkfantaasia valda; kõik see linnakese masendav reaalsus ja see ingellik orb, kes ometigi on nii hirmsaste kättemaksust seestunud.

Zen Cho - The Four Generations of Chang E (The Apex Book of World SF 4, 2015)

Õige sürreaalse maiguga lugu juurtest ja identiteedist. Sürreaalsust leiab ehk eelkõige neist intelligentsetest jänestest, kes (mis?) saavad Kuul elades täisväärtusliku intelligentse rass õiguse - ning veidral kombel ka sigimisvõimaluse inimsoost transformeerunud kuulastega.

Aga jah, Chang E nimelisel neiul saab võimaluse Kuule lahkuda, kus asuval kogukonnal on omad headused ja veidrused (no ja lisaks need jänesed - kes võivad tegelikult olla tulnukad). Mõne põlvkonna möödudes (vaata pealkirja) tekib Chang E järglastel (või kes nad ongi) muidugi küsimus, et mis neid üldse selle Maaga siduma peaks - turismi sihtkohana on seal huvitav, aga muidu?

Et siis selline kunstulme, mille lugemiseks peab olema õige vastuvõtlik meeleolu. Kui Cho auhinnatud jutustus keerleb draakoniks saamise ainetel, siis korraks näeb siingi üks Chang E Maal draakonit … aga see on pettekujutelm, lihtsalt linnuparv moodustab vaataja tajudes niisuguseid tõlgendusi.

Tim Powers - A Journey of Only Two Paces (The Year's Best Dark Fantasy and Horror, 2012)

Müstikahõnguline lugu hingede rännakust ehk siis sellest, kuidas üks seltskond hoiab hinge elus, transformeerides seda kehast kehasse. Ainult et … kui loo peategelane saab aru, milleks teda õieti kasutada tahetakse, pole ta sellest perspektiivist just ülemäära vaimustunud ja teeb enamvähem kõik endast oleneva, et sellest müstikute kambast vabaneda. Ja edasi lähevad asjad … nagu lähevad. Mjäu.

Powersi lühilood nõuavad lugemiseks jaksu. Kui eelmist lugesin mitme kuu jooksul oma kolm või neli korda, siis selle tekstiga püüdsin ikka ööpäevaga sotti saada. Eks siin ole mingi lummus või koguni davidlynchlik atmosfäär ... mis siis eeldab vastuvõtmiseks õigel lainel olemist. Nagu näha, siis niisuguse lummuse eest igati kõrged punktid, mida samas kiskus allapoole minu õige müstikasoolika puudumine. Olen vahel mõelnud, et peaks mõne Powersi jutukogumiku ostma, aga samas … ajast on natuke kahju.

Adam Calloway - Walls of Paper, Soft as Skin (The Year's Best Dark Fantasy and Horror, 2012)

Horror paberitööstuse linnast, mille elanikudki elavad vaid … paberile. Loo peategelane lasi igatahes oma neiust (või ihaldusobjektist?) paberit pressida (või tselluloosi või kuidas nüüd öeldagi). Vist. Mitte et see oleks tolle linna kohta midagi eriskummalist, varemgi on katkuohvreid paberiks (või siis tselluloosiks või midagi) lastud. 

Vaid kolmeleheküljeline lugu, aga andis alles mõelda, milline sürreaalne atmosfäär selles tekstis õieti valitseb (no kui ma nüüd üldse midagi välja mõtlesin, või liikusin siis kuhugi enda … tselluloosi). Eks see atmosfäär ongi loo puhul plussiks, muidu on ju tegu mingi horroriga või nii.