15 aprill, 2018

Lavie Tidhar – Waterfalling (The Book of Swords, 2017)


Järjekordne hüva lugu Tidharilt, hakka või seda autorit loetavaks pidama. Seekord siis õige sünge fantasy Goreli nimelisest püstolikangelasest, keda palgatakse sooritama erinevaid tapatöid. Gorel pole niisama matsist palgamõrtsukas, ta on lapsena võõrandatud oma kuninglikest vanematest ning ta peamine eesmärk on leida oma hukatud vanemate kuningriik, millest aga laias maailmas keegi midagi ei tea. Gorel on ka narkar, kes laksu eest on nõus nii mõndagi tegema (no siis tapma). Ja ta on ka petetud armunu, kelle armsamaks on teisest liigist maag, kes nii mõnigi kord on teda inetult ära kasutanud. Ühesõnaga, tegemist on mitmeti probleemse noormehega.

Seekord on ta palgatud tapma üht oma endist kaaslast, kes kunagi Goreli ja ta palgasõdurite kompanii maha müüs (mistõttu ootas nii mõndagi enneaegne surm), kuid kui Gorel ta viimaks kõnnumaalt üles leiab, selgub, et selle petturi vangistuses on üks jumal, kes higistab narkootilist ainet ja selle lakkumise nimel on Gorel nõus tüübi ellu jätma … aga nagu mõne aja pärast selgub, on see vaid osa laiemast pettemanöövrist, mille eesmärgiks on meelitada Gorelit tapma Veekose-jumalat. Ja selle plaani taga seisab muidugi …

Ühesõnaga, selline kiiksuga tume maailm, kus on mitmeid eriilmelisi humanoide ja jumalaid ning eri viise, kuidas mõistusega olendid endale kalleid jumalaid teenivad (mõne nimel hüpatakse end surnuks, mõnd lakkudes saab end pilve tõmmata). Eks see Goreli armsamast maag on samuti meessoost, nii tekib kergelt Tom of Finlandi tunne. Aga niisugune kompott on päris lööv; nagu tutvustuses öeldakse, on Tidhar loonud selle sarjaga midagi sarnast Robert E. Howardi adrenaliiniilmadega (kas tõepoolest peaksin uue pilguga seda lapsikuna mõjunud Howardi kangelaslugusid lugema?).

Kommentaare ei ole: