„Siis oli tükk aega vaikust,
lõpuks tulid Kaire ja Margus, hakkasid kohe remondiga pihta, Kaire tõi
tomatitaimed, maja päikesepoolsele küljele istutati viinapuuväädid, ka meie
käisime neid taimi vaatamas ja suhtlemas, pakkusime abi ja tööriistu,
suveõhtutel istusime koos väljas, ajasime juttu ja meist said aegamisi lausa
sõbrad. Aga lõpuks tuli ikkagi välja, et ei saanud. Kuid kohe alguses me seda
ei teadnud. Kõike ei oska ette näha, inimese sisimasse hinge ei ulatu vaatama.
Me ei oska iialgi ära arvata, mis seal võib peidus olla, kust võib pauk tulla.
Aga sellist asja ei osanud me tõesti oodata, et nad võtavad enda minisea.“ (lk
2)
Vadi jutustab südantlõhestava loo
naabritest ja karmast ja kääbusseast, kelle nimi on Marelle. Aga … sama nimi on
ka … !
Igal juhul, autor hekseldab
kiirkorras läbi tänapäeva väikekodanliku heaolu ja noh, karma on ikkagi karma,
rääkimata kirjutatud ja kirjutamata seadustest. Sest, ikkagi, eksole, naabrid,
see pole mingi naljaasi, ikka puhas Titanic ja eestlus, kodukandihorror.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar