Kui esimesi lehekülgi lugedes
mõtlesin, et Vadi see romaan on omamoodi järeltulija Mati Undi „Sügisballile“
(aja teatud vaimne situatsioon!), siis teksti edenedes ja finaali triivides
paistab see olevat vastand (antitees?) hoopis Andrus Kivirähki romaanile
„Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust“. Kui Kivirähk paistab ütlevat,
et elu on oma pisiasjades tegelikult tore, siis Vadi tegelased … nende kogetud pisiasjad
muutuvad üha häirivamaks, argisus on tegelikult ohutsoon; tekib küsimus, et mis
on normaalsus, vanavanematest lapselasteni on tegelased häiritud. „Pildikesi
heade inimeste elust“ vs „Romaan inimestevahelistest suhetest“. (Või „Maailma
otsas“ … pealkiri viitab järjekordsele kalevipoeglikule utoopiale, püüdmatu
sinilind? Mitte et ma suurt mäletaks sellest romaanist.)
(Peale postituse kirjutamist
linke otsides selgus, et Põim Kama on sellest Kivirähk-Vadi suhtest päris
heasti kirjutanud (niisamuti Kaupo Meiel).)
Kui Vadi kirjandusloomele on ikka
omane tragikoomilisus ja grotesk, siis praeguse romaaniga see koomilisus vannub
alla traagikale. Ja see pole dostojevskilik üleva ja madala traagika (jajah,
Dostojevskist on siin mõndagi), vaid just … kuidagi häiriv, sürreaalne
traagika. Margo, Roman, Leena – teksti võiks analüüsida psühhoanalüütilisest
vaatepunktist (mhm, peenised ja nende omanikud on siin mitmel puhul pahalaseks
ja kannatajaks), mis see Väikse Mustlase taak õieti on ja miks see niimoodi
laastab. (Johanna Ross on seda lahti kirjutanud.)
Romaan on loetav pea viimase
veerandini tavapärase nö vadikirjanduse traditsioonide kohaselt (noh, samas
mulle ei tule ette, et autor oleks senimaani seksuaalsusest sedavõrd tihkelt
kirjutanud), aga siis need viimased lehed võtavad igasuguse (kasvõi groteskse)
happy endi ära. Sigrid ja Elina … eksole, inimestevahelised suhted või nii.
Tuleb kiita autorit, et ta ei
lase lugejatel vadikirjanduse puhul mugavustsooni või stampidesse laskuda –
kõik kolm romaani (lisaks siis „Tagasi Eestisse“ ja „Balletmeister“) on küll
mõneti sarnased, aga ometi erinevalt lahendatud. Ja nüüd tahaks uuesti lugeda
„Tooneseppi“.
„Margo oli ennast alati pidanud nooreks. Isegi nüüd, kui ta ise oli isa, isegi kui ta tundis, kuidas vanus ja väsimus tuleb iga päev aina rohkem peale ja ta „parim enne“ on möödas ja elu peksab jalaga kubemesse, polnud ta kunagi reaalselt mõelnud, et tuleb aeg, kus ta peab hakkama ema eest hoolitsema. Kas see aeg ongi juba käes? Niigi on kõik, nagu on, laiali, nüüd siis veel see kah. Kuradi eided, kihvatas Margos. Terve elu sa ajad neid taga ja nad teevad kõik, et panna sind tundma, et neil pole sind vaja. Ja siis, kui neil sind vaja on, on nad juba vanad ja segi läinud!“ (lk 203)
mööda netti (seal on palju viiteid teistele blogidele ja meediaväljaannetele, ei hakka neid siin üleviitama)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar