Iseenesest lihtsakoeline lugu sellest, kuidas vaid kõigi teadmiste omamine ei tee tehisintellektist iseseisvat suurust - vähemalt senikaua, kuni ta ei oska nö kastist välja mõelda. Nagu kogeb tehisintellekt Qiankun, mis võib opereerida ja ennustada kõigi andmete abil, aga ei suuda väljaspool neid nö opereerida - nagu seda suudab näiteks väike laps, kellega suhtlemine on korraga antud tehisintellektile ülesandeks ning kelle käitumine ja selle motiivid üha hämmastavad, kuna laps ei käitu ratsionaalselt. Aga et olla inimlik, on vaja vähe irratsionaalsust, et probleeme vähe teistmoodi lahendada - ja nii teha avastusi. Nii nagu Alex pakub muuhulgas välja, kuidas muste auke uurida.
Eks siit võib muidugi edasi mõelda, kuidas haridussüsteem kõik nurgad välja nühib ja muid foucaultlikke muremõtteid ühiskonna hukutavast või nivelleerivast mõjust. Või kas tehisintellekt peaks olema omamoodi tuletis (positiivsest) inimkäitumisest (umbes nagu see, et universumis leiduda võivad elusolendid peaksid tingimata … mõistetavad olema vms). Aga noh, omamoodi armas ja positiivne jutt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar