Selle loo autori noorusega seoses meenub muidugi Airika Harrik, kes sarnases vanuses avaldas YA triloogia, mis oli üsna … pöörane. Tamme tekst on pigem klassikalisem YA õuduslugu, kus teksti markeeriks justkui vampiirindus, aga tegelikult on see kahe noore õige õnnetu armastuslugu.
Et noorteks osutuvad kasuõde ja kasuvend, annab loole õige veidra maigu, seda enam, et hiljem moodustub koguni armukolmnurk koos järgmise kasuvennaga. Aga et tegu on justkui 19. sajandi laadis briti aadliga (tegelikult pole muidugi mingit pistmist meie maailmaga), siis küllap sellised kirgede tormid olid ka mingil moel võimalikud. Mitte et sellest oleks just kõige meeldivam lugeda.
Aga muidu - surmaähvardusega keelatud nõidused, needused, deemonid ja viimaks nekromantiagi … Noored katsetavad surematuse loitsu, ja tõepoolest, vampiir ju peaks olema surematu: mis, noh, on katsetajatele õige ebameeldiv üllatus.
Loo plussiks on autori uljus sedalaadi asju kokku kirjutada, sest kogenumad kirjutajad kardaks midagi nii peadpööritavat liikuma panna ja oleks ehk (lisaks muidugi armastusele) piirdunud mõne üksikule teemale süvitsi lähenemisega. Eks niisugune pöörasus tekitab justkui ebausutava maailmaloogika, aga karta on, et kui autor jätkab kirjutamist, võib ta seda midagi õige huvitavat kokku kirjutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar