Maaliline hädalugu kuskilt Eesti keskajast, mille puhul ma aga üldse ei noki välja mütoloogilist tausta: midagi peaks olema, aga piinlik küll, ei tea.
Katkuajal vanemad kaotanud õde-venda on leidnud endale uue elukoha soosaarel elava onu juures. Aga onuga on mingi saladus ja kui poiss pahaaimamatult juhatab kaks võõrast mees sinna soosaarele, selgub, et see saladus nõuab lõivu - sellist, mis võib ehk poisile va ebaõiglane tunduda.
Heasti jutustatud lugu, selle orvust poisi vaatepunktist, kes oma lihtsameelsuses ei tee justkui kõige õigemaid otsuseid. Aga õde haistab jama. Ja no muidugi see onu ja katkuaeg (arvatavalt siis enne Põhjasõda?). Nagu öeldud, ei saanud hästi aru nende kahe mehe (ja onu) taustast, kas tegu on üldtuntud folklooriga või siis autori mugandusega Eesti oludesse. Eks näis. Igal juhul, atmosfääriline värk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar