Vahelduseks üks õuduslugu … mis
on päris müsteeriline juhtum kuskil Kanada pärapõrgus … kus võib elutseda
midagi iidset. Midagi sellist, mida vanad indiaanlased kartsid. Igal juhul,
63-aastane leskproua elab seal üksildases onnikeses kevadest sügiseni, kui siis
ühel päeval ilmuvad ta õuele autoga kaks noormeest, kes on naist kohates õige
üllatunud – nemad arvasid, et on seal kandis täiesti üksinda. Üks noormees on
sõbralik, teine pigem vaenulik. Naine adub, et nendega kaasneb miski saladus;
jutu käigus selgub, et noormehed liiguvadki niimoodi ühest üksildasest kohast
teise – püsivad niikaua kuni tüdinevad.
Ta hakkab suhtlema sõbralikuma
noormehega, vestluse käigus selgub lisa noormeeste taustale, aga midagi … midagi
jääb selgusetuks. Esmakordselt hakkab naine tundma ebamugavust, sest … miski
justkui jälgiks teda – kas tõesti see mägi, mida kohalikud pahaendeliseks
peavad? Igal juhul, ühel päeval peaks mõlemad noormehed tulema tema juurde
lõunasöögile, aga pärale jõuab vaid see vaenulik noormees – sõbralik kadus
tulles nagu tina tuhka. Nad hakkavad teda otsima, ning algab valu ja vaev.
Nojah, horror. Teksti võlu võikski
olla selles, et paljud küsimused jäävad vastuseta. Miks mägi selline on. Millega
noormehed tegelesid. Kuhu kadusid inimesed. Mida või keda nad otsingul õieti
kohtasid. Autor kirjutab nii, et tegelastele endile on juhtuv hoopis arusaadavam
kui lugejatele teada antakse – muidugi, ka tegelastele on palju arusaamatut
(Võõrast!), aga mitte sellisel määral nagu loo lõppedes lugejale jääb. Ebamugavustunne,
eksole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar