Lugu tulnukast, kes elab ühtaegu Maal inimeste seas ja ühtaegu kõikehõlmavas ajas, olevik ja nö tulevik, tema jaoks on see kõik üks ja sama kogemise viis. Erinevalt siis inimestest, kes elavad hetkes ja kes näevad tulevikku kui võimalikku kaost. Tulnukas püüab suhtuda mõistvalt inimeste sellisesse harjumusse.
Tal on oma lemmikprojekt - näha muuseumi, mille kontseptsiooni on loonud ta hoolealune, kellele tulnukas oli paar aastat lapsehoidjaks. Tulnukale meeldib vaadelda, kuidas laps liivakastis mängib, kuidas ta õpib kunstnikuks, kuidas tekib selle muuseumi idee ning selle täideviimine ja muuseumi edasine käekäik järgmistel aastasadadel.
Siin jäigi mu mõistmine katki, et mis see Ameerika on tulevikus ja mis tulnukas seal end muuseumis eksponaadiks seab.
Lugu peakski olema esitatud nö kõikehõlmavas ajahetkes, ehk siis tulnukas liigub vabalt ajas, muutes mineviku ja tuleviku üheks olevikuks. Mis on vist päris hästi teostatud. Aga jah, see muuseumi mõte jäi mulle küll häguseks, kokku koguda asju, mis on kogenud mõnd erilise saavutuse “nägemist” vms? hägune.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar