Antoloogia jätkub hiinapäraste tekstidega, seekord siis lugu neiust, kes loob kunstiteose, mis veel tulevikuski loob laineid … ainult et see tulevik on puhtalt tehisintellekti päralt ja nende kõrvalt on inimkond kadunud (jajah, paralleel Tang Fei tekstiga). Aga kunst, hea kunst, see on ajatu! Või noh, vähemalt nii meid õpetatakse ja selline on ka autori paatos.
Siin on muidugi huvitav ja igati õige tähelepanek, et üks õige kunstiteos ei pea sündima (niipalju kui võimalik) iseenesest, antud juhul kasutab neiu oma isa rikutud maali salapärasest naisest kõrvarõngaga - kelleks osutub siis neiu loodud kunstiteose suur austaja tulevikust, ehk siis minevikku võimaldavat ajarändu kasutav tehisintellekt. Ehk siis, kus õieti algab originaalkunst ja mis roll selles on tehisintellektil endal.
Väga intrigeeriv, eksole.
Või siis mitte just väga, nagu tõlkija järelsõnast selgub, on tegu autori YA tekstiga, ja noh, eks sellist maiku ole. Esimene kogemus Wu loomega oli vähe nõrk, nüüd siis ikkagi progress, või midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar