Mõlemad tekstid on ehk etnoõuduse kanti lood, neist lühem “Konsultatsioon” on rohkem anekdoodi moodi jutt luupainaja tänapäevastest väljakutsetest.
“Kasukas” on traditsiooniline lühiproosa, vaat et traagilise lõpuga lugu ettekandja Liinast, kes päranduseks saadud vanaema talu revideerides (jajah, kerge paralleel Luugi jutuga) avastab riidekapist vägeva kasuka, mille siis naine endaga kaasa võtab. Seejärel läheb maakoht müüki.
Kasukat kandes tunneb Liina nagu ta … meeled teravneksid. Ja need unenäod. Ühelt poolt on tore ja huvitav, teiselt poolt võivad mõned ta reaktsioonid olla verised. Talv saab läbi, kasukas läheb kappi, Liina justkui rahuneks, aga siis jälle algavad unenäod. Naine läheb tagasi maakohta uurima, mis selle kasukaga õieti seondub. Ja no mis selgub.
Vihjeks siis etnoõudus. Eks Taaveti puhul on mainitud, kuidas ta kasutab tekstides kõiksugu nõukogudeaja kultuuripärandit, siin tekstis leidub mitmeid vastavaid nähtusi; muuhulgas töötab Liina ettekandjana õige vennasrahvalikus kollektiivis. See kasuka saladus on iseenesest päris sümpaatne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar