Steven Erikson - Reaper’s Gale (2024)

 

Tegevus on siis tagasi Letherii valdustes - Rhulad Sengari juhtimisel on küll Tiste Edur selle vallutanud (sarja viies raamat “Midnight Tides” on tegelikult seeria varaseimat aega käsitlev romaan), aga täidesaatev võim on libisemas tagasi Letherii struktuuride kätte - Rhulad on üksi troonil ja tema juurde takistatakse teiste Tiste Edurite ligipääsu (niisiis kogu info tuleb talle vastavalt Letherii tõlgenduste ja vajaduste), kogu riigis pole vallutajatel piisavalt massi, et kõike hallata; lisaks paistab see hullumeelne mere-ekspeditsioon otsimaks Rhuladile vägevaid duellivastaseid killustavat Tiste Eduri jõude (sest ka ekspeditsioon kaotab hulga laevu - ühel märkimisväärsel juhul ka läbi Karsa Orlongi käte, ohvriks muuhulgas üks Sengari vennastest).

Ühesõnaga, Letherii vallutamine oli küll võimalik, aga Tiste Eduril  jääb selle allutamiseks puudu kogemust ja jõudu. Nii jätkas Letherii võim nende all oma tegemistega - muuhulgas impeeriumi laienemisega ning sellest siis konfliktid rändrahvaste ja naaberriikidega. Romaani veidraim osa on Redmaski juhitud ülestõus Letherii kauboikapitalismi vastu, mis kogub hoogu ja hoogu ja siis leiab otsa ning rohkem sellest madinast ja maanurgast ei räägita. Küllap see siis saab sarja järgmistes raamatutes (vaid kolm tükki jäänud!) oma järje (Barghast?). Huvitav ja dramaatiline pinge üleskruvimine, aga … siis korraga kõik.

Lisaks Tiste Eduri teatud peataolekule lisab segadust seal veel nende endine juht Hannan Mosag oma intriigidega Rhulad Sengari kukutamiseks. Tiste Eduri ajalooline taak (jajah, liit Tiste Andiiga ja siis see noahoop) kohustab pateetiliselt mõtlema, aga see ei sobi, nüüd ja praegu tasandil saavad nad Letherii toimemehhanismidelt vastu hambaid (mitte et Tiste Edur kohtleks kohalikke siidikinnastega). Kui Rhulad Sengar keerab iga elluärkamisega üha rohkem segi, siis Hannan Mosagi ideaalid ja soovunelmad on lihtsalt selle mehe jaoks saavutamatud, teostamatud. Mitte et ta seda mõistaks.

Ja siis on Letherii võimu juurde peitunud Errant, kes on nüüd samuti liimist lahti, kuna vahepeal on tema peidusoleku ajal toimunud tema tasandil, suurte jõudude toimemehhanismides mõndagi muutunud. Nii Letherii kui Tiste Eduri võimukandjad jälgivad omakorda, mida teeb seal põgenike grupp - vabaks saanud Silchas Ruin, põgenenud ori Udinaas, Fear Sengar, Seren Pedac ja see Kettle. Need põgenikud jäävad kuidagi häguseks - eesmärk siis Scabandari jõud valdusse saada. Millegipärast jäi mul selle loo lõpplahendus kuidagi täiesti tähelepanuta, küllap süüdi multitasking.

Nö vaimuilmadest liiguvad sinnapoole Quick Ben ja Trull Sengar ja Onrack ning tulemuseks on muidugi hulk dramaatikat. Nojah, lihtsam on mõista Letherii, Tiste Eduri ja Tavore armee tegemisi kui selliste segaseltskondade eesmärke.

Tavore lindpriide armee on siis jõudnud toetajate abil Letherii kaldale ning eesmärgiks on selle maa vabastamine Tiste Eduri võimu alt. Miks, seda teab Tavore. Mis edasi saab, teab ehk Tavore. Võetakse ette keeruline manööver ehk siis Bridgeburnerite rühmad saadetakse rannikule, kus nende ülesandeks on esile kutsuda kohalike ülestõus, mille toel siis Letherii võimukeskmesse liikuda - kuhu peaks siis õigel ajal jõudma ka Tavore järelejäänud laevastik koos liitlastega. Dessantlaste laevad põletatakse nende nähes, ehk siis tagasiteed pole. Neid on treenitud öösel tegutsema ja päeval puhkama. Kohapeal selgub, et ülemused on teinud suure valearvestuse - mingisugust Eduri vastast ülestõusu ei tule, sest kohalikud ei näe selleks erilist vajadust. Mis siis ikka, Bridgeburnerid lasevad valla oma põrgu. 

Ja siis on Icarium ja Karsa Orlong ja teised teiste kontinentide megavõitlejad, kes on Tiste Eduri ekspeditsiooni- ja sõjalaevastiku poolt kokku kogutud - et katsetada Rhuladi ülestõusmisvõimet. Tasapisi hakkab selguma, et Icarium on midagi väga erilist ja ohtlikku ning millalgi tuhandeid aastaid tagasi on ta siin linnas olnud ja midagi teinud (laevast väljudes tervitabki teda maavärin). Rhuladi pooldajad arvavad, et Icarium võib ta kasvõi tuhat korda maha lüüa, aga viimaks eksib temagi ja siis on Icariumiga lõpp. Need, kes Icariumi kuulsusega vähe tuttavamad, arvavad, et elavana ei lahku siit keegi. Ja noh, Karsa Orlong … tema vaibumatu tahe Icariumiga kahevõitlust pidada saab viimaks lõpu, kui ta leiab, Icariumiski on Toblakai verd (ka Tehol Beddicti abiline Ublala Pung arvab end olevat Karsa Orlongiga sarnast verd).

Ahjaa, Tehol ja Bugg …. viimaks hakkavad Letherii finantsseis värisema ning Teholi nihilistlik plaan uue maailmakorra kehtestamiseks polegi enam nii võimatu. Kuid ka Letherii salapolitsei on millelegi jälile saamas … ja Mael leiab, et tal on veel liialt vara end paljastada (Mael, kes on omal ajal seotud Scabandari elimineerimisega). Ja siis on veel Janath, kelle olukord Letherii julgeoleku käes on romaani üks jälgimaid liine.

Sellele jälkusele vastukaaluks on muidugi Hellian ja tema diversioonigrupi purjuspäi juhtimine läbi Letherii. Milline … ideaalitu naine, vähemalt seekord ei pea ta ähvardama oma nibude küljest lõikamisega, rühm on tal käpa all (Bridgeburnerite iluideaaliks on niiehknaa Masan Gilani), tekib ka mingi prints, kes peab naist kogemata printsessiks. Hellianiga samaväärne lugemismõnu on raskekaallaste Icariumi ja Karsa Orlongiga, sest noh, üks võib hävitada impeeriume ja teisel on nõid Samar Dev. Karsa Orlong sai tasuta sõidu Vigase Jumala juurde, jalga löödud Selle Mõõga ja küljest raiutud Rhulad Sengari käega. Vigase Jumala tööpakkumine … pole Karsa Orlongi vääriline ja ta lahkub (loodetavasti ikka Samar Devi juurde?). Eks pisarakiskujaks on Trull Sengari ja Seren Pedaci taaskohtumine.

Järgmine romaan “Toll the Hounds” läheb jälle tagasi Darujhistani, kus pole juba ammu viibinud. Näis, kuidas sealsed asjad seostuvad siis siinse romaani sündmustikuga.

ulmekirjanduse baas