Et siis Abercrombie uus maailm peale Esimese Seaduse maailma (ahjaa, vahepeal oli ka see YA triloogia). Üheltpoolt on tegu Euroopaga (kõik need tuttavalt kõlavad keskaegsed nimed), teiselt poolt täiesti fantaasiavärk, kus igasugu maagia ja muu üleloomuliku kõrval on eesmärgiks kuulsale Troojale troonipärija kohale toimetada (ei saa mainimata jätta sealset Kartaagot kui omaaegset … Atlantist, kui nii tohib öelda). Trooja, mille eesmärgiks võiks olla taas ühendada lääne- ja idakirik (kas tegu on just kristliku usuga … igal juhul on mitmeid häirivaid sarnasusi - kuigi siin on muuhulgas küsimus, miks läänekirikus on nö naiste ülemvõim; rääkimata noorest paavstitüdrukust. Eks Abercrombiele meeldib kiriku kui sellise staatust torkida). Sest Euroopal on probleem nimega haldjad, kes peaksid taas ida poolt ründama - neist on vähe teada, aga senised sõjad on väga laastavad olnud.
Selline on siis käesoleva maailma suurem pilt. Igal juhul, Püha Linna (Rooma?) tänavatelt on kinni püütud neiust vargaplika, kes olevat ühe troojalasest üliku järgi … Trooja võimu pärija (kuivõrd senine üsna segane keisrinna Eudoxia on hinge heitnud; teda huvitas rohkem must maagia kui valitsemine). Püha Linna kirikuvõim otsustab saladuskatte all saata selle räpase varganeiu, või noh, tulevase keisrinna Troojasse toimetada. Väga ohtlik värk, kuivõrd surnud keisrinna neli poega soovivad kõik ise Trooja trooni enda valdusse saada.
Kuid lääne kirikul on oma, ee, erivõimetega eriväelased (“Chapel of the Holy Expediency”), keda siis kasutatakse kõige mustemateks tegudeks. Rüütel Jakob, kaunitar Baptiste, musta maagia võlur Balthazar, vampiir Rikard, libahunt Vigga, haldjas Sunny. Kui rüütel ja naine on nö avalikud kujud (või noh, füüsiliselt aheldamata), siis ülejäänud on kõik süüdi mõistetud ebaloomulike tegude tõttu, nad on kiriku tööriistad, keda päästab sellest tegevusest vaid surm (aga siis ootab neid järgmiseks põrgu). Sellele seltskonnale lisatakse üks noor preester (nende seltskonna preestrite eluiga pole just pikk) ning reis Trooja poole võib alata. Ja raamatu lõpuni ongi vaid üks pidev möll ja tapatalg, kui selle grupi vastu saadetakse üha hullemaid monstrumeid (Eudoxia pärand elab!). Elu on vaev.
“‘For the Chapel of the Holy Expediency …’ The elf had reappeared from nowhere, leaning against the wall of the inn, arms folded, ‘none of this is that remarkable.’Brother Diaz took in the burning buildings, the retching werewolf, the knight full of arrows, the dead guards, and the half-goat, half-sheep, half-dog corpses tangled in the inn’s broken gateway. ‘So this…’ he managed to croak, ‘is a typical day?’
‘Well.’ Baron Rikard raised one grey brow. ‘It’s not untypical.’” (lk 89)
Vast suurim erinevus Esimese Seaduse maailmaga ongi see, et on enamvähem vaid üks tegevusliin, mida jälgida, ning selles käib tõesti üks pidev madistamine. Eks siin ole tagasivaateid eri põrguliste minevikule (selles suhtes on vast enam tähelepanu rüütlil, libahundil, preestril ja vargal), aga pole sellist süvitsi minekut või ka hingetõmbepausi maailmaga rohkem tutvumiseks (nagu Glokta või Jezali või põhjalaste puhul). Ja erinevalt Esimese Seaduse triloogiatest jääb siin vähe selgusetuks, mis siis õieti järgmises raamatus saada võiks - viimane lühike peatükk annaks küll justkui lootust järgmiseks missiooniks. Ja no muidugi haldjate pealetungi ähvardus (kuigi see haldjate küsimus jääb parajalt hämaraks, hoolimata siis haldjast tegelasest - ehk siis järgmistes osades saab rohkem teada nii sellest kui teistest tegelastest). (Mis viib mõttele, et Johan on omamoodi Verise Üheksa “taaselustus” (heh-heh), aga seda tõesti omal moel.)
Eks väikestviisi on siin ka alternatiivajaloolist maiku - muuhulgas on rüütel Johan olnud üks juhte ristisõjas Liivimaal. Mainimist leiab ka Aafrika, paistab et haldjate aladeks võiks olla Aasia või Lähis-Ida. Huvitav on muidugi Kartaago ja selle loodud paganlike imede maailm - mis siis nüüdseks on tabamatu, taastamatu; noh eks ka Esimese Seaduse olid need võimsad eellased, kelle varemetel inimesed jändasid ja edasi tööstusliku revolutsiooni poole liikusid - samas viimases triloogias polnud just palju maagiat järel, hoopis rahavõim võttis kõik üle. Kartaagot küll enam pole, küll aga on siin küllaga kõiksugu maagilist ja üleloomulikku küllaga - umbes nagu Lääne- ja Ida-Rooma oleks omadega keskaega jõudnud.
Ühesõnaga, veel ei oska hinnata, kas Abercrombie proosa on Esimese Seaduse maailmaga samal tasemel. On actioni üleküllus (filmiõigused on juba müüdud) ja hoolimata kõigest sellest suurest plaanist pole nagu õieti häid vaateid rohujuuretasandilt. Muidugi, tegelastega juhtub kõiksugu ootamatusi ning mitmed valikuid on vaid halbade vahel ning kõike seda kaunistab abercrombielik killuviskamine, aga see kõik veel ei tõuse Eriliseks. Autori fännina tuleb tõdeda, et eelneva latt on lihtsalt kõrge (no see tekst on ikka parem kui keskmine hit-fantaasiakirjandus). Aga andke vaid triloogia järgmine osa …
“‘But … hear me out …’ The air was thick with her smell, almost overwhelming in the confined space, once so foul, now somehow the opposite. ‘What’s the position … on fucking things …’ She was edging closer. ‘That aren’t women or animals …’ He could tell by her voice she was closer. ‘But somewhere …’ The pause felt impossibly long. ‘In between?’
She was a monster. He’d seen her become an unholy horror with his own eyes and indulge in an orgy of slaughter. She was an accursed aberration hunted down, condemned, and imprisoned by the Church for the good of humanity. But it was hard to concentrate on that. It was hard to concentrate on anything, but the sliver of warm and tingling darkness between them, filled with her heat and her sour-sweet smell.
/-/
God, she was almost nuzzling at him. ‘Vigga … please,’ he whispered, shutting his eyes right, for what good that did. ‘Even if there’s no … specific restriction against …’ He could hardly believe he was even saying the words. ‘Lying with werewolves … it could be … wrong.’ So wrong. So incredibly wrong, in so many ways.” (lk 306)
“‘Now I have heard it all,’ murmured Balthazar, looking from Vigga back to Brother Diaz with an expression almost of wonder. ‘How can I be both disappointed and impressed, and with both of you at once?’
‘It’s a wonderful thing…’ Jakob rubbed gently at his chest, where a sporting of blood was already marking his shirt. ‘That a man can live as long as I have, and see things I’ve seen …’ He wasn’t exactly smiling into the fire but, for once, he wasn’t exactly frowning, either. ‘And still the world can surprise him.’” (lk 390)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar