Suur maraton on läbi. Algselt plaanisin selle dekaloogia 10 aasta jooksul läbida (ehk siis üks romaan aastas), siis tegelikult sai hakkama 7 aastaga, neist sel aastal tervelt kolm romaani.
2019 “Gardens of the Moon”, “Deadhouse Gates”
2020 “Memories of Ice”
2022 “House of Chains”
2023 “Midnight Tides”, “The Bonehunters”
2024 “Reaper’s Gale”
2025 “Toll the Hounds”, “Dust of Dreams”, “The Crippled God”
Mis edasi? Jätkata Witness triloogiaga (mille teine romaan ilmus oktoobris)? Võtta ette paar Esslemonti romaani, mis toimuvad dekaloogia ajal? Võtta uuesti dekaloogia ette ja nende vahele lugeda Esslemonti romaane (no millal siis üldse nendeni jõuaks)? Ühesõnaga … kihu on sees ja soov seda maailma selgemaks saada - sest kui vähe sai pihta veel kümnenda romaanis puhul, mis värk on toimumas.
Ja noh … viimane romaan tegi minu jaoks huvitava kannapöörde ning selgub see Tavore armee retke mõte - päästa Crippled God. Ausalt öeldes polnud mul veel “Dust of Dreams” lugedes aimu, et midagi sellist on tegemisel - ja ega Tavore sõdalased ja liitlased seda tea. Aga nad võtavad selle üllatavalt mõistlikult vastu (sest kes ikka Capustani mäletab, eksole). Ja eks see viimaste romaanide ülesehitus ongi valmistatud siinse finaali kataklüsmideks - muuhulgas siis sellised tüütumad osad nagu Snake ja Shore (samas nagu ei kujuta ette, et teistkordsel lugemisel tahaks Snake’le aega kulutada … kuigi jah, milline emotsionaalne finaal).
Ja kas tõesti peaks siin postituses kokku võtma kümneosalist romaaniseeriat? Kuidagi … võimatu. Eks seda seeria lugemist võiks kirjeldada pigem nii: olulisem on protsess, seisund, kui kohale jõudmine.
Niivõrd eepiline värk tekitab muidugi tunde, et siin oleks lahenduseks vaja veel üht tuhandeleheküljelist kolossi, aga see läheks muidugi hullumeelsuseks - aga kuidas küll kõike seda eelnevat ometigi kokku võtta? Ja mis peaks siis sellest maailmast järel olema peale kõike seda lohede ja jumalate ja olendite hävitustööd? Mis küll on järel neist neljast vanimast rassist? Nagu aru sain, on plaan hävitada kõik Forkrul Assailid (keda peaks veel leiduma teistel kontinentidel), aga kuivõrd see läheb kokku selle kõikevõitva empaatia paatosega, mis siin finaalis korraga lõkkele lööb?
Ja vast oleks oodanud mingit suuremat etteastet kahelt superhävitajalt - muidugi, vangistatud meelemärkuseta Icarium oli kogu aeg ähvardusena pea kohal, Forkrul Assaili nö must hobune. Ja Karsa Orlong, kes Darujhistanis ootab oma võimalust jumala hävitamiseks, mis siis minu jaoks kuidagi möödaminnes juhtubki ja selle tulemus on finaali tarbeks vägagi uhke - aga ikkagi, eelnevate romaanide põhjal oodanuks nagu mingit vägevamat etteastet. Selle asemel on siis Ublala Pung, omamoodi ühenduslüli Karsa Orlongi ja Icariumi vahel.
Ja lohed, mis sai lohedest. Või Errastas, tema käekäik kadus lõpuks kuidagi ära (või jällegi, ei pannud tähele). Ja Heboric, kogu selle tekstimassiivi peale olin enamvähem unustanud selle olemasolu. Või et siis Apsalara võiks siis korraga saada õnnelikumaks.
Kõigist emotsionaalsetest jubedustest või juhuslikest saatustest hoolimata on tegu siiski fantaasiakirjandusega, ja eks siin ole sellist deus ex machina värki - kuidas Tavore armee pääses lühisabaliste rünnakust (see küll muidugi eelmises romaanis) või siis Parani armee sinna ja tänna ilmumine, ja no muidugi Tavore armee Klaaskõrbe läbimine, või noh, millised vägiteod aitasid Kolanse armee vastu. Ikka siuh ja säuh ilmub tagataskust trumpe.
Ja Cotillion ja Shadowthrone - miks nad üldse kerkisid jumalate staatusesse, kuidas nemad said selle suure intriigi õieti toimima; miks teised rassid (nii humanoidsed kui mittehumanoidsed) nendega koostööd tegid (Dassem Ultor ja T’lan Imass?). Jajah, nende võimule tõusmisest on olemas omakorda Esslemonti triloogia (ahjaa, kui jätkata postituse algust - äkki jätkata selle lugemisega? Või veelgi ajas tagasi ning Eriksoni teine pooleliolev, Kharkanasi triloogia?). Ja lõpuks ma ei mõistagi, mis sai Crippled Godist, mis see Cotillioni pussitamine siis oli? Nagu öeldud, senimaani ei saa kogu värgile pihta.
“In that Malazan Book of the Fallen, the historians will write of our suffering, and they will speak of it as the suffering of those who served the Crippled God. As something … fitting. And for our seeming fanaticism they will dismiss all that we were, and think only of what we achieved. Or failed to achieve.
And in so doing, they will miss the whole fucking point.
Fallen One, we are all your children.” (Fiddler; lk 446)
“‘We can’t win, can we?’
He glanced at her. ‘Among mortals, every victory is temporary. In the end, we all lose.’
She spat on to the white sand. ‘You ain’t cheering me at all, sir. If we ain’t got no hope of winning against ‘em, what’s the point?’
‘Ever won a scrap, Captain? Ever stood over the corpses of your enemy? No? When you do, come find me. Come tell me how sweet victory tastes.’ He lifted the sword and pointed down to the breach. ‘You can win even when you lose. Because, even in losing, you might still succeed in making your point. In saying that you refuse the way they want it.’” (Yedan Derryg, Brevity; lk 471)
“But Paran was shaking his head. ‘You don’t want that, High Mage. Trust me, you don’t. There are too many rogue players in this game. Icarium. Draconus. The First Sword of the T’lan Imass. Olar Ethil, Silchas Ruin, Tulas Shorn, Kilava - even Gruntle, the Mortal Sword of Treach. And now the Eleint, and how many dragons have come or are coming through the gate? A hundred? A thousand? Oh, and the Elder Gods: Errastas, the past Master of the Tiles, and Kilmandaros and her son …’
/-/
The High Mage threw up his hands. ‘Let’s just add the K’Chain Che’Malle and the Jaghut, and oh, we should probably mention Hood himself - no longer dragging the Throne of Death by one ankle. And who knows how many slavering fanatics of the Wolves of Winter? And what about the Crippled God himself - will he go quietly? Why should he? If I was him, even if you showed me the inviting door at the far end, I’d be slicing throats all the way down the corridor. I’d have damn well earned the right to as much vengeance as I could muster!’”
Paran grunted. ‘All right, it’s rather more complicated than I had imagined, then.’” (Paran Ganoes, Quick Ben; lk 819)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar