Raamat, mis võiks olla järg “Swordheartile”, aga on siiski oma seeria avaraamat. Kui “Swordheart” oli ehk vähe fantastilisem (no kasvõi ühe peategelase päritolu tõttu) ja ehk ka naljakam (vähemalt endal oli siis kõva häälega naermist rohkem kui selle raamatuga - kuid vast siis maailm polnud enam nii üllatav), siis see on ehk … romantilisem või nii, kahe katkise inimese kohtumine ja avastamine ja lõputu eneses kahtlemine; ühesõnaga, nagu me sooviksime ise näha katkiste hingede paranemist (nojah, reaalsus on muidugi kõledam).
Kui esimeses raamatus käis üks pidev reisimine ja põgenemine ja maagiaga jändamine, siis siin on kammerlikum - kogu tegevustik leiab aset linna piires, juba poole raamatu pealt jääb see üldse “toppama” ühte kohtuprotsessi, mistõttu tegelaste liikuvus veelgi väheneb. Kuigi jah, seda hullemaks näib kujunevat seekordne peategelaste saatus, et isegi muidu üsna enesekindel Valge Roti Tempel mõtleb vähemvalusatele varuplaanidele (ehk kohtualune mürgitada, et see päästa elusalt põletamisest?).
Kuskilt raamatumuljest lugesin, et miks küll tekstis muudkui mainitakse piparkoogilõhna - kas siis sellel lugejal jäi tõesti aru saamata ühe peategelase amet parfüümide valmistajana? Selge, et niisugune inimene tababki maailma vähe teistsugusemalt ning eks kiiksudel ole omakorda kiiksud.
Aga jällegi, milline ilukirjanduse keskealistele ja mingil moel elu kogenud romantikutele - kõik need minevikutaagad ja viisid, kuidas end vee peal hoida ja kehalised äratundmised ja noh, ealised iseärasused. Eks jah, keegi meist pole igavene.
Kuigi siin on peateemaks ehk kahe inimese teineteise leidmine, siis samas pole siin mitte ühtegi teist tervet suhet. Rüütel Stephen pole varem kogenud muud kui juhusuhteid (aga seda siis enne jumala langemist); Grace ja muidugi tema õuduste abielu; ühel teisel rüütlil on salasuhe piiskopiga (mis aga on väsitav); ülejäänud tegelased kulgevad kõik justkui vallalistena. Isegi kõrvaltegelased ei paista minevat peale tööd koju mehe või naise juurde (rääkimata sellest, et linna tänavatel oleks lapsi), vaid kuhugi oma elupaika. Kui nii võtta, siis kuidagi veider keskkond, ka “Swordheartis” ei mäleta just toimivaid paare. Nojah, fantaasiakirjandus.
Igal juhul, väga mõnus lugemine. Armas ja põnev ja kuidagi soe, kusagil kujutlustes oleme ehk kõik paremad kui muidu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar