Vahest ehk utoopia valda kuuluv tekst: ühel päeval selgub ülemaailmselt, et inimesed ei saa enam valetada; rääkija muutub tummaks kui püüab sulle jama ajada. Milline segadus, sellel ei paista olevat mingitki teaduslikku seletust. Nojah, võimud nõuavad teadlastelt valetamise võime taastamist - muidu pole võimalik riiki valitseda. Aga … teadlasedki ei mõista selle nähtuse olemust ega midagi. Kuidas edasi elada? Vastust teavad ehk noored.
Tekstis jäi minu meelest käsitlemata üks tahk: kuivõrd on säilinud siiski võime valesid mõelda, kas siis saaks neid ka tegelikult kirjalikult või visuaalselt väljendada? Kuivõrd jah, enamus kommunikatsioonist on justkui siirdunud visuaalset kasutava kogemisse.
Eks utoopia puhul on paratamatu teatav naiivsus ja positiivne programm; seda tasakaalustab tekstis väljendatud mõtted valetamise kui sellise olemuse üle, sest noh, on valed ja siis on veel valed - vahel on väike vale pigem positiivse mõjuga jne jne. Eks omamoodi huvitav seegi, millisena näeb autor praeguse maailmakorra toimimist, on pahad võimutegelased ja head teadlased jne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar