Andrus Kivirähk - Lend Kuule (2022)

 

Romaan, mis tekitab segaseid tundeid - et mida õieti Kivirähk kirjutas? Romaan inimlikust tühisusest ja sisutust suhtlemisest - pea kõik dialoogid kosmonaudi ja temaga kokku sattuvate inimestega ei jõua kuhugi, kedagi õieti ei huvita teise inimese öeldu, kui see just tema ootustega ei kattu. Selles suhtes mõjub kõige selgemalt Suur Hall Hunt, kes surub ise kosmonaudile oma diskursuse peale ja keda kosmonaut ise peab aktsepteerima.

Teiselt poolt, mis see siis õieti oli. Justkui ühe vungiga kirjutatud road movie (noh, puudub igasugune teksti peatükkideks liigendamine), kus siis kosmonaut satub üha järgmise kunagise reisukaaslase juurde, kes aastate jooksul on õige tugevalt kaotanud oma senise sära (muidugi, vanus ka selline). (Mingil moel justkui unenäoloogika?) Ja kes siis on õieti kosmonaut kui selline ja miks ta ei taha õieti Kuust või jumalast rääkida.

Ehk siis, mis õieti toimub? Mingil moel tundub see Kivirähki üks süngemaid (või noh, nagu hapnikukraan oleks kinni keeratud) tekste, kus kõiksugu paksude värvidega kaetud karnevali all on tegelikult õige troostitu maailm, hall, tolmune, veretu. Milline vastand romaanile “Maailma otsas”. 

““Kolmas toit,” andis Kõht kosmonaudile järgmise joonistuse. “Isaelevant, kelle sees on emaelevant, kelle sees on lapselevant, kelle sees on eesel, kelle sees on põrsas, kelle sees on kana.” Ta limpsas keelt. “Vaat sellist praadi juba sööks!” lausus ta unistavalt. “See oleks väljakutse! Minu meelest sobiks jõululauale.”

“Sobiks tõesti,” noogutas kosmonaut, silmitsedes paberile joonistatud punase musisuuga elevanti, kellel polnud vist vähimatki aimu sellest, millist loomakarja ta sisaldab. Elevandi kõrvale oli Kõht joonistanud ka ehitud kuusepuu, seega polnud kahtlustki, et tegemist on nimelt pühadetoiduga.” (lk 129-130)

Ja nagu selgus takkajärgi arvustusi lugedes, siis tegu on hoopiski jutustusega, mitte romaaniga - mis noh, omab vähe rohkem loogikat (kuigi tegu on õige pikaleveninud jutustusega).

postimees

vikerkaar

õpetajate leht