Ursula K. Le Guin „Lääneranniku annaalid I : Annid“ (Fantaasia, 2025), tlk Triin Loide

Selgesti fantaasia ja selgesti noorteromaan. Praeguste aegadega eriti hästi klappiv on sõnum inimese otsustusvabadusest enda kätes-jalgades-peas-südames peituva jõu üle, selle üle, kuidas ja milleks seda kasutada. Lisaks ei pruugi eneses peituv tugevus alati olla see, mida ise ette kujutad või mida teised ootavad. Aga eks sellel teiste ootuste ja olemasoleva maailmakorra juurest kõrvale jalutamisel on ka oma hind, siin loos on esitatud keskaja kanti tingimuste kohta üsnagi tehtav variant. Kirja pandud on kogu värk vanameistrile omase viimistletusega, ning oletatavasti avatakse annaalide järgmistes osades ka siinset maailma ja andide olemuse küsimust edasi.

Tegevus toimub sellises Šoti mägismaade vaibiga aladel, kus klannide pereliini pidi päranduvad mitmesugused võluvõimed ning klannipea ülesandeks on kõigi talle lojaalsete heaolu eest hoolitsemine. Eri klannide vahel on lisaks liitudele tavapäraseks ka vaenujalad ja röövretked teiste territooriumitele jms. Peategelane on klannipealiku poeg, pärast kaua oodatud suretamisvõime juhuslikku ja hävitavat avaldumist elab pimedana, kuna võime töötab läbi pilgu. Peategelase ema on sealjuures pärit hoopis madalmaadest, kus inimestel võluvõimed puuduvad, ent ometi annab temagi midagi oma pojale edasi. „And“ nagu neid võluvõimeid siin maailmas on kombeks nimetada, võib ehk olla ka hoopis laiem mõiste.

Loomanimede eestindused olid mõnusalt suupärased – hobused Hallvillem ja Kimmelike (tahtsin küll pidevalt Kimlike lugeda, aga ju sel nimel pidigi siis mingi nõks juures olema), Hõbelehm, koer Süssu.

Vanainimesena noortekirjandust lugedes tundub vist olevat tavapärane oht, et isegi minusugune hetkes elav lugeja, kes enamasti isegi krimkat lugedes ei üritagi eriti ette analüüsida, et kes see paha on, hakkab juba alguses asju aimama. Eks muidugi mahu poolest on see ka fantaasiaromaani kohta selline põgus ja siis tulevadki põhielemendid, rohkem esile, ei saa olmeseikadesse ja kõrvalliinidesse ära eksida.

Siiski, lugude jutustamist ja välja mõtlemist puudutav osa tundub justkui killuke midagi vahetumat, justkui loo süda. Nonde väljamõeldud maailma sees olevate pärimuslike tegelaste juba äraräägitust välja jäävate seikluste välja mõtlemise hetk mõjub sellise avatud aknakesena selgelt struktureeritud loos.

„Kas su ema õpetab sulle, kuidas andi kasutada?“ küsisin kunagi Gry käest, kui olin parajasti ennast täis tõigast, et isa õpetas mind minu andi kasutama.

Gry raputas pead. „Ema ütleb, et andi ei kasutata. And kasutab sind.“

„Seda tuleb õppida kasutama,“ andsin talle pühalikult ja rangelt teada.

„Mina ei õpi,“ vastas Gry.

Ta oli tahtejõuline, ükskõikne – mõnikord liigagi oma ema moodi. Ta ei vaielnud minuga, ei kaitsnud oma seiskohti, ei muutnud neid. Ta tahtis vaikust. Kuid kui mu ema lugusid vestis, siis kuulas Gry teda vaikides ning kuulis iga sõna, kuulis, talletas, väärtustas, mõtles nendele.

„Sa oled kuulaja,“ ütles Melle talle. „Mitte ainult kutsuja, vaid ka kuulaja. Sa kuulad hiiri, kas pole?“

Gry noogutas.

„Mida nad räägivad?“

„Hiirte asju,“ vastas Gry. Ta oli väga uje isegi Melle läheduses, keda ta väga armastas.

„Kuna sa oled kutsuja, siis ilmselt võiksid sa kutsuda hiired, kes mu aidas elavad, ja soovitada neile talli kolimist?“

Gry mõtles sellele.

„Nad peaksid oma lapsed samuti ära kolima,“ vastas ta.

„Ahaa,“ lausus mu ema. „Selle peale ma ei tulnudki. Ei tule kõne allagi. Lisaks elab tallis kass.“

„Sa võiksid kassi aita kolida,“ ütles Gry. Tema mõistus liikus ettearvamatuid radu mööda; ta nägi maailma nii, nagu rotid seda nägid, nii nagu kass nägi, nii nagu mu ema nägi ja seda kõike korraga. Tema maailm oli hoomamatult keerukas. Ta ei astunud oma seisukohtade kaitseks välja, sest tal olid üksteisele vasturääkivad seisukohad pea kõige osas.

Ent ometigi oli ta kõigutamatu. (lk 34-35)