Andrus Kivirähk: Oskar ja asjad

Mulle raamat muidu väga meeldis, see eri põlvkondade suhtlemise ja suhtumiste kirjeldus ning võrdlused loomadega nagu küülik ja kilpkonn, kes elavad kõrvuti, ent üksteisesse ei puutu. Vanaema ja Oskari dialoogid, kuidas vanaema püüab temaga hea olla, ent lihtsalt ei oska. Kuidas millegipärast osad täiskasvanud arvavad, et piisab sama vana olemisest, et teiste sama earühma inimestega suhelda tahta.
Nii õige.
Nii ilus.
Ja kuidas erinevad asjad tahavad nii erinevaid asju ning on üleni väga erinevad - no nagu inimesedki!
Vahepeal neid nimetaksegi inimesteks teksti sees.
Nii armas.

Aga mida Kivirähk, kes on ju muidu igati mõistlik mees, õieti mõtles seda õhupalli kirjutades?
* ta on ennast täis ja nõme. Tüütu tast lugedagi. Ei, kõik naised ei ole sellised, ei ole!
* kui inimene (näiteks valgepäiste naabripoiste isa) puhub õhupalli täis, see ei lenda kõrgele. Isegi tugeva tuulega kaseLATVA ei positsioneeruks. Ta pigem põrkuks kuskile alla, väga äärmisel juhul võib jääda keskele. Et kõrgustesse jõuda, oleks tarvis heeliumiga täitmist.
* isegi laadal müüdavad heeliumiga täidetud ja masinaga kinnitatud pallid vajuvad pikkamisi gaasist tühjaks, lähevad kortsu ning pole enam nii ümarad kui alguses. Õhupalli eluiga pidanuks nagunii lühike olema, ainult kest võiks veidi kauem kesta, kui väga veaks!
* Tagatipuks: Oskar armus asja. Nagu - ma ei tea, kas mu poeg võiks äkki rulasse armuda v?!

Selle eest läheb palju palle maha (pun intended), et õhupall nii nõme oli. Ikkagi tähtis tegelane ju!

Eesti lastekirjanduse keskus
Mallukas
Kirjanduslik päevaraamat
Lastekas
Tuglas-seura
Madi pereblogi
Diip kunstiinimene
Lugemislaud
(krt, kui tagasidepopulaarne raamat! Aga noh - Kivirähk ju. Ühe lingi panen veel, need kõik siin on kirjutatud tekstidele. Videosid otsite ise, kui tahate.)
Lääne elu