Ala võiks eesti kirjanduse
kaanonisse paigutuda kõigest ühe looga: “Peremees ja kana”. Aga et aru saada,
miks see lugu nii hea on (seda saab lähemalt uurida Vikerkaare lehelt), tuleb
muidugi läbi lugeda kogu kaante vahele mahtunud tekstikorpus. Ja mitte et see
korpus mainitud loo kõrval sõnumõistmatult halb oleks, lihtsalt … ühes tekstis
on alasus kõige paremini marineerinud. Raamatus on nii rohkem või vähem
õnnestunud tekste, minu maitse jaoks on vast löövamad eelkõige lühemad tekstid:
pikematega läheb vahel jahumiseks ja kangutamiseks, mis on ehk rohkem
nauditavamad Ala talendi austajatele.
Ühesõnaga, Ala tekstid meenutavad
raamatule kaassõna kirjutanud Mart Juure loomet. Mõlemad võivad rahulikult
terve raamatu täis jaurata ning pärleid neist ikka leidub. Juur on küll vähe
teistsuguse natuuriga kui Ala - Otepää tulevane aukodanik võibki jääda satiiri
pritsima (“Pikkeri” aluspõhi?), samas Luua-tüüp on inimlikum, isiklikum
(lutsulikum?). Ja mõnigi tragikoomilisena näiv lugu võib mõjuda üsnagi
koomuskivabalt (nt “Jõulupäevik 2014”). Tõepoolest, tumedamatel hetkedel liigub
Ala õige kaamoslikel radadel. Mis on muidugi heaks ja huvitavaks vahelduseks
autori “kultuuri(aja)kirjandusele” (Juure päris tabav määratlus).
Mitte et ma “Ekraanirituaalidest”
suurt midagi mäletaks.
Võibolla Ala ongi segu Juurest,
Sauterist ja veel millestki. Aga see pole parim lahterdamine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar