Tekst algselt ilmunud ühes aurupungi temaatilises antoloogias, ja eks siin ole rohkem kirge kui aurupungist inspireeritud imelist maailma.
Hessa on noor naine, keda on õpetatud vääriskivide abil teiste inimeste unenägusid soovitud suunas muutma (jajah, see kõlab küll rohkem uhhuu kui aurupungi esteetika moodi). Eks töö on huvitav ja samas seda keerulisem - sa pead ju looma usutavat unenäomaailma, seega sul peab olema palju teadmisi erinevatest asjadest. Üks vanem naine soovib näha oma unes merd koos võluva noormehega (kes pole teps mitte ta abikaasa moodi), kuid Hessal puudub igasugune kogemus merega (mis selle üldse võluvaks teeb?) ja seega keeruline unenägu luua. Selle probleemi kallal juureldes näeb ta aga kohvikusse sisenemas pahviks lööva välimusega naist … ja lahendus olemas, ta hakkab neisse unenäokristallidesse peitma oma igatsust selle korraks nähtud naise järele. Ja tõepoolest, kliendid on rahul ning tööd on rohkem kui tarvis.
Mitte et see kuidagi lahendaks olukorda, et ta tahaks sellest naisest enam teada. Hessa otsustab teha tööst vaheaja ning sel ajal naisest endale unenägusid teha. Vale otsus …
Eks siin tekstis on taustal väheke aurupunki ja ehk ka vääriskivide töötlemine võiks kuidagi nii olla, kuid teksti parem osa on ikka kirg ja sellele voolusängi otsimine. Kuniks võimalik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar