Lugu naisest, kes on vanemate surma järel osalenud Alzheimeri ravimi testimisel ning kes nüüd näeb igasuguseid nägemusi. Ta psühhiaater (või ikka psühholoog?) tahab rohkem kuulda naise minevikust (jajah, miks on korduvalt juttu emast?), aga Madeleine ei soovi sellest rääkida - sest tema meelest pole seal midagi erilist. Tema tahaks teada, kuidas nende “hoogudega” hakkama saada.
Kuni ta kohtab ühel sellisel “retkel” lapsepõlve kahtlaselt tuttavat tüdrukut. Aga kuidas ta peaks teda tundma? Miks ta tunneb end kõige paremini sellise väljamõeldud sõbra seltsis? Miks Zeinab väidab, et hoopis Madeleine on tema väljamõeldud sõber? Ja miks psühhiaater suunab ta nüüd hoopis haiglaravile?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar