Landise tekst on mulle mitmest aasta
parimate antoloogiast silma jäänud, mistõttu oli siis tekkinud uudishimu,
millega õieti tegu on. Ja et see ilmus nüüd eesti keelses tõlkes, siis see oli
vaat et peamine uudishimuobjekt värske Täheaja ilmumisel.
Niisiis, tulevikus on muuhulgas
asustatud Veenuse ümbrus – ümber planeedi hõljuvad hiiglaslikud tehisobjektid
gaasipilvedel. Planeedile pole võimalik asuda, kuivõrd see on niivõrd elamiskõlbmatu
keskkonnaga. Kuid planeedi „valdaja“, inimkonna üks rikkamaid perekondi, kutsub
enda juurde teadlastest paari, näiliselt justkui terraformimise asjus, kuid
tegelikult on perekonna pärijal vähe teistsugused plaanid. Ja see pärija on
just parajas naitumiseas – peale abiellumist saabki ta perekonna rikkuste
valdajaks.
Loo võlu peitubki ehk selle
Veenuse ühiskonna teistsugususes – milline elukorraldus on neis pilvelinnades,
tehnikasaavutused ja … peresuhted. Noored abielluvad endast hulga vanematega,
et siis omakorda hulga vanemaks saades abielluda uuesti endast noorematega. Poisid
naistega, tüdrukud meestega, naised poistega, mehed tüdrukutega. Vanemad juhivad
perekonda ja õpetavad nooremaid igas eluvaldkonnas. Noh, kergelt õõvastav
perekorraldus – eriti kui mõelda, et mis neist vanematest abielupooltest saab,
kui nende nooremad pooled on saanud niivõrd eakaks, et peavad endast hulga noorematega
naituma. Samas muidugi paistab olevat huvitav ja tõhus vorm oma ühiskondlike
väärtuste hoidmiseks.
Lugu pole muidugi ainult
perekonnasidemete teemal, peale kõvaulmeliste teemade on ka seikluslikku
tegevust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar