06 mai, 2020

Ian McDonald – „Botanica Veneris“: Rathangani krahvinna Ida kolmteist paberlõiget (Täheaeg 19, 2020)


Arvatavasti kogumiku parim tekst, mis samas on kõige retroulmelikuma maiguga (kõik see elust kihisev planeet ja pärismaalased ja kolonistid), aga samas mõnusalt vaimukas (ja mõnel puhul õudne) kelmilugu. Seda võiks nimetada science fantasy’ks? Loo võlu ongi ehk jutustamises, kõik see fantastiline imeilm justkui julesvernelikus soustis; kuid samas need inimlikud (või noh, humanoidsed?) saatused … on hingekriipivad. Kui muidu tundub McDonald olevat kõvaulme kanti autor, siis selles loos laseb ta küll lõdvalt ja rõõmuga mängulisemat teksti – umbes nagu Boris Viani „Päevade vaht“ või August Gailiti „Toomas Nipernaadi“, mis pillavast elurõõmust jõuavad viimaks sootuks tõsisematele radadele.

Kogumiku teiste lugudega võrreldes tundub McDonaldi tekst üsna vastandlik – kui need lähtuvad olevikust ja ehitavad sellele oma tulevikuvisiooni, siis see tundub lähtuvat belletristlikust (belles lettres!) loomisrõõmust, kus maailma usutavusel pole küll suuremat tähtsust. Ja nii on raske ette heita, et mis kuradi veenuslased ja muud olendid – lugu on kas meisterlikult loodud või tavaline seikluslugu või mõttetu jura. Siin on tegemist pigem meisterliku tekstiga; ka teistkordsel lugemisel (jajah, prohvetlikult mõtisklesin, et võinuks ilmuda eelmises Veenuse kogumikus) igati nauditav kogemus.



2 kommentaari:

Raul ütles ...

Eks McDonaldi loo ilmumine oligi planeeritud juba eelmise Veenuse kogumiku tegemise aegu. Lihtsalt ta oli kogu aeg planeeritud selle kaheköitelise 'Veenuse antoloogia', mida mina vaatan ühe tervikuna, lõpulooks. Aga Ian McDonald ei ole nüüd küll ühestki otsast tõsiteadusliku fantastika (hard science fiction) viljeleja... Pole kunagi olnud. See on täitsa väär mulje. :-O

kolm ütles ...

Noh, ma olen kokku puutunud tuleviku-India ja kergelt Luna värgiga, eks sellest tekkis niisugune mulje.