Arvatavasti kogumiku parim tekst,
mis samas on kõige retroulmelikuma maiguga (kõik see elust kihisev planeet ja
pärismaalased ja kolonistid), aga samas mõnusalt vaimukas (ja mõnel puhul
õudne) kelmilugu. Seda võiks nimetada science fantasy’ks? Loo võlu ongi ehk
jutustamises, kõik see fantastiline imeilm justkui julesvernelikus soustis;
kuid samas need inimlikud (või noh, humanoidsed?) saatused … on hingekriipivad.
Kui muidu tundub McDonald olevat kõvaulme kanti autor, siis selles loos laseb
ta küll lõdvalt ja rõõmuga mängulisemat teksti – umbes nagu Boris Viani
„Päevade vaht“ või August Gailiti „Toomas Nipernaadi“, mis pillavast elurõõmust
jõuavad viimaks sootuks tõsisematele radadele.
Kogumiku teiste lugudega
võrreldes tundub McDonaldi tekst üsna vastandlik – kui need lähtuvad olevikust
ja ehitavad sellele oma tulevikuvisiooni, siis see tundub lähtuvat
belletristlikust (belles lettres!) loomisrõõmust, kus maailma usutavusel pole
küll suuremat tähtsust. Ja nii on raske ette heita, et mis kuradi veenuslased
ja muud olendid – lugu on kas meisterlikult loodud või tavaline seikluslugu või
mõttetu jura. Siin on tegemist pigem meisterliku tekstiga; ka teistkordsel lugemisel (jajah, prohvetlikult mõtisklesin, et võinuks ilmuda eelmises Veenuse kogumikus) igati nauditav kogemus.
2 kommentaari:
Eks McDonaldi loo ilmumine oligi planeeritud juba eelmise Veenuse kogumiku tegemise aegu. Lihtsalt ta oli kogu aeg planeeritud selle kaheköitelise 'Veenuse antoloogia', mida mina vaatan ühe tervikuna, lõpulooks. Aga Ian McDonald ei ole nüüd küll ühestki otsast tõsiteadusliku fantastika (hard science fiction) viljeleja... Pole kunagi olnud. See on täitsa väär mulje. :-O
Noh, ma olen kokku puutunud tuleviku-India ja kergelt Luna värgiga, eks sellest tekkis niisugune mulje.
Postita kommentaar