Kogumiku eesti autoritelt parim
tekst, mis on ühtlasi kõige nö lähedasem tavamõistuse Veenusele – Veenuse
ümbrus või koguni planeet ise pole pulbitsev elurajoon, vaid teadatuttav eluks
kõlbmatu taevakeha. Tõsi küll, sinna on võimalik kohale saata eksperimentaalne
missioon.
Ja missioonile on valitud igati rahvusvaheline
seltskond erinevaid eksperte; nende ülesandeks on siis katsetada Veenust
ümbritsevate oludega, saata planeeti uurima üheotsapiletiga droone jne jne. Aga
jah, 50 km kõrguselt planeedi pinnast allapoole ei saa laskuda – kuigi ka
sellel kõrgusel on äärmiselt jõhkrad happevihmad, mis nende kosmosejaama
lõhuvad. Lugu lähebki käima sellest, et väliskesta järjekordsel remontimisel
lähevad mehhad lolliks ja püüavad neis olevaid inimesi justkui tappa; raskemal
juhul saab üks mees õhupuudusest ajukahjustuse. Põhjust, miks tehnika korraga
nii käitub, ei leita. Hädad jätkuvad ja süvenevad – kõik missiooni inimesed
hakkavad tasapisi segi pöörama nö nähtamatust vaenlasest, ning loo jutustajast
meedik määrab kõigile ja endale üha uusi rahusteid. Viimaks see ajukahjustusega
tüüp … aitab välja selgitada nende missiooni olemuse.
Tekst on üsna püandipõhine, aga
see puänt pole miski ootamatu üllatus, autor on teksti mitmeid asju sisse
kirjutanud – mis esmapilgul panevad lugemisel veidi kulme kergitama (ja
mõtlema, et miks küll autor sedasi teeb), aga takkajärgi osutub heaks nipiks.
Igal juhul, heasti kirjutatud tekst – eks siingi on suur osakaal actionil, aga
mingil moel mõjub see kogumiku teiste tekstidega võrreldes reaalsemalt, ja
niisamuti on tähtis osakaal tegelaste siseilma küsimustes.
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar