Lugu siis sellest, kas uus on
tingimata parem kui ajaloolised-geoloogiliselt omane. Kas see, mis on meile
parim, on tegelikult parem ökosüsteemile. Kas Veenuse terraformimisest on
mingit muud kasu kui see, mida saab osa inimsoost. Kas tselluloositehas ja
põlevkivienergia kaalub üles lagastatud maa? Või on see kõik vähemuse
paratamatu pinin kasumiiha raginas.
Sargent tekst paigutub mitmete
sajandite kaugusele, kus peale ressursside nimel peetud sõdu on Maale valitsema
jäänud islamiusulised ja seda tehisintellekti toel. Üks hiiglaslik eesmärk on
Veenusest teise Maa tegemine, mis on muidugi sajandeid kestev terraformimine. Aga
noh, kui on selline totaalne unistus, siis tasub selle nimel rabelda.
Ei saa öelda, et Sargent vaataks
tulevikku läbi roosade prillide, ainuüksi Maa ühiskondlik toimimine pole
tänapäeva mõistes just demokraatlikul viisil - ka Landise visioon ei kuuluta
demokraatia võidukäiku, aga seal on vähemalt äärealadel teatavat vabamõtlemist.
Sargentil on vaat et kivine kastisüsteem, kus küll andekamatel ja truumatel on
teatavaid võimalusi nö teatud piirides ree peale saamiseks.
ulmekirjanduse baas
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar