13 september, 2021

Rait Piir - Pilvelinna bluus (Hinged mõõgateral, 2021)

 

Kui eelmise küberpungiloo puhul sai pigem räägitud teksti noirilikust tuumast, siis käesolev tekst niisugustesse sentimentaalsustesse ei lasku ning romantikast pole haisugi. Seeasemel ongi vaid mõistatus, mida tuleb lahendada või muidu … jääb loo peategelasele mõistatus ja selle lahendus teadmata ning universumi füüsikalised omadused kümne valgusaasta ulatuses võivad või siis mitte muutuda.

Et tegu on Veenuse-põhise tekstiga, võiks spekulatiivselt arvata, et ehk omal ajal on see kirjutatud Raul Sulbi Täheaja Veenuse numbrite tarvis, aga kes teab. Puht teadusliku fantastika võtmes on see tekst ehk enam kõvaulme kui Cerese lugu, samas too on kuidagi inimlikum, pole nii kõle ja kõhe katastroofivõimalus transhumanistlikus tulevikus. Ja noh: CERN, hiljuti lugesin seda bollywoodlikku põnevikku, nüüd siis see komplekt Veenuse saladusega; paistab, et subatomaarne värk paelub võimalusega inimkonna tragöödiaks.








ulmekirjanduse baas




Kommentaare ei ole: