Jay Lake - The American Dead (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 1, 2007)

Sünge postapokalüptiline lugu maailmast, kus ameeriklased on välja surnud, aga american dream on alles. Loo peategelane on poiss, kes elab ladina-ameerikalikus slummis. Kunagi leidis ta mõned pornoajakirjad, kus ameeriklased üksteist kepivad. Terved, nägusad, naeratavad inimesed, korralikes majades, kus on puhas ja küllaga toitu - vastupidi siis praegusele, poissi ümbritsevale elule. Poiss lõikab ajakirjadest pilte ning müüb neid huvilistele, tasu eest saab ta süüa osta.

Slumm paikneb kindlustatud linna kõrval, seal elavad rikkad ja preestrid, keda kaitsevad sõdurid. Kuid korraga on sinna kindlusse jõudnud mingi haigus, mis tapab rikkaid mehi. Preestrid kuulutavad, et kui ühtida rikkumata naistega, on nii võimalik seda haigust neile süütutele üle anda - niisiis hakatakse slummist noori neide ja muidu ilusamaid naisi kindlusse vedama. Peale vägistamist need naised ja tütarlapsed hukatakse ning uputatakse kaevu. Loomulikult ei saada haigusest niimoodi võitu, aga ikka jätkatakse slummi tühjendamist, nüüd kõlbavad ka vanemad naised või verinoored tütarlapsed; muuhulgas saab peategelane väga valusal kombel sõnumi, et tema sõbranna, pea lapsevälimusega tüdruk, peab ilmuma kindlusse. Tütarlaps pole seda kuuldes just vaimustunud ning süngele loole omaselt pole lõpp just meeltülendav.

Esimene Lake’i lugu, mida olen suutnud läbi lugeda, muudel puhkudel on ikka pooleli jäänud, mitte ei saa kuidagi rea peale. Eks loo vaatenurk on üpris koletu - noor poiss interpreteerib pornopiltide läbi, milline see ilus elu võiks olla. Tähti pole see, mitu meest üht naist panevad või kuidas neiud üksteist lakuvad; oluline on nende eluterve välimus ja hubased kodud. Puhtad ja külluslikud. American dream, aga võrdlemisi vildakalt - kuid see postapokalüptiline maailm ongi koletu koht.

K.J. Parker - Let Maps to Others (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 7, 2013)

Parkerilt üks väga hea lugemiselamus, olin juba tasapisi tema tekstidesse leigemalt suhtumas (kuigi hiljuti loetud muusikute lugu oli niisamuti tore). Et siis tragikoomiline (rohkem küll koomiline) seikluslugu ühest õpetlasest, kes oma kelmuse tõttu peab vastutahtsi osalema maadeavastusretkel, mis ei hiilga just ootuspäraste juhtumitega..

Nimelt 300 aastat tagasi avastati üks saar nimega Essecuivo, kust toodi suuri varandusi (vahetuskaubaks oli sidrunid) - kuid selle saare avastaja Aeneas Peregrinus ei tahtnud avaldada, kus see asub (et saaks ise niikaua selle saarega kaubandust teha). ning kui ta üsna peagi suri, kadusid kirjalikud juhised (mida ta ikkagi oli üles tähendanud, mälu ei saa usaldada) kuhugi pärijate ja teiste huviliste eest ära.

Nii tekkis takkajärgi mitu sajandit arutlusi, et kus see müütiline ja rikas saar võiks asuda (tegemist on selle Invincible Sun maailmaga, mille maailmakorrale ma pole veel pihta saanud, aga kunagi püüan kindlasti selgemaks saada). Loo peategelane oli üliõpilasest saati selle teemaga tegelenud (sest isa käskis) ja nüüd päris õpetlaseks kasvanud. Suur oli õpetlase imestus kui ta akadeemiline vihavaenlane kutsus ta eraviisilisele kohtumisele ja liputas ta ees selle Peregrinuse käsikirjaga, mis leitud ühe vaesunud aadlike arhiivist, See ürik tõendas, et õpetlase spekulatsioonid Essecuivo asjus on päris tõepärased… ja järgmiseks ta vihavaenlane põletas selle käsikirja tema silme all ära.

Kui peategelase masendus viimaks järele andis, jõudis ta tüüpilisele parkerlikule otsusele - ta laseb selle käsikirja uuesti “avastada”, lihtsalt teeb võltsingu (sest tema enda hüpoteesid niiehknaa klappisid selle käsikirjas olnuga) ja nii saada väheke kuulsust ja raha. Mõeldud-tehtud, ja akadeemiline karjäär saab säravalt auhinnatud (ehk siis sarnane lahendus nagu kelm-helilooja puhul). Tagajärjeks on küll see, et üks kohalik rikas ülik võtab seda “käsikirja” vägagi tõsiselt ning sunnib õpetlast kirjapandut uuesti tõlgendama, nimelt on ülik jõudnud järeldusele, et seal peaks leiduma šifreeritud juhised Essecuivole purjetamiseks. Jahmunud õpetlane peabki selle võltsinguga tegelema ning ta endalegi üllatuseks koorubki “käsikirjast” välja juhised sinna saarele minekuks. Veel hullem… ta sunnitakse selle ekspeditsiooniga ühinema - reis, mis läheb õpetlase arvates kuhugi suvalisse punkti avamerel. Järgnebki õige traagiline ja vapustav merereis…

Igal juhul, ootamatult lahe jutustus Parkeri järjekordsest kelmist (teadlane, kes parema elu nimel on nõus pettust tegema!), kellega juhtuvad vägagi ootamatud saatusepöörded. Nagu minajutustaja isegi rõhutab, pole ta samas usaldusväärne jutustaja (sest ta on ikkagi ajalugu õppinud ja teab, kuidas lugusid jutustatakse), seega võiks loost teistmoodigi jutustada.

Neil Gaiman - The Case of Death and Honey (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 6, 2012)

Gaimanilt üks keskpärane lugu, aga noh, kõik loodu ei saagi olla puhas kuld. Tegemist siis küllaltki kummalise looga Sherlock Holmesist, kes surnud venna ülesandel asub uurima, miks surm nii ebaõiglane on, ja mis selle probleemi lahenduseks teha saaks (osa probleemist on ka see, et surematus sobiks väga vähestele inimkonnast).

Nii asub Holmes pensionipõlve pidama, pühendudes viimase juhtumi jälgedes taimede ja mesilaste uurimisele. Aastad ja kümned mööduvad, üha vananev Holmes eksperimenteerib kuni viimaks leiab, et mesilasprobleemi ei saa Inglismaal levinud isenditega lahendada, selleks tuleb Indiasse või kaugemale minna.

Ja nii ta satubki Hiinasse, kus ühel kolkas elaval vaesel Gaol on kummalised musta mesilased (hiina mesilastest on samas antoloogias Yu päris tore lugu). Gao mesilased on kurjad ja eriti mett ei anna, aga lahti neist ka ei saa, nii on Gao aastakümneid pidanud nende ja vähese meega läbi ajama. Holmes leiab hiinlasega ühise keele ning rendib temalt suveks onni ja ühe taru ning asub neid mesilasi lähemalt uurima. Ja oh üllatust… Holmes ja Gao mesilased keeravad kokku midagi ootamatut.

Nagu öeldud, ei tundu olevat see Gaimani parimate tekstide hulka kuuluv. Osaliselt saab siin taasinterpreteerida Holmesi ja Watsoni suhet, ning seda, kuidas Holmesi lood Watsoni poolt kirja pandi. Aga see surematuse teema jääb vähe kaugeks või koguni sulest imetuks. Kuid eksole tegemist fantasy looga, millest siis niisugune rõhuasetus. Ja fantasy, teadagi, ei nõua lugejalt loos esitatud imetegude tõesena kaalumist.

Ray Bradbury - Igavene kevad (Punase pealiku lunaraha, 1991)

Üsna õudne lugu sellest, mida tähendab täiskasvanuks saamine - kuidas kodu ja kool mürgitavad sinu loomulikkust, hõõruvad individuaalsust maha. Sinust saab vaid kellegi heaks rühmav tööline, kelle õlul püsib majanduse ülalhoidmine ning kelle toodeteks on uute tarbijate loomine ja kasvatamine. Tasuks on ühiskondlikult aktsepteeritud naudingud (kuid nendega pead majandust toetama!), seda küll mõistlikkuse piirides.

Algul jääb tekstist mulje kui vaimsete eriomadustega nooruki siseilma kajastus, hiljem muutub see tekst rohkem tundelise nooruki hetkeliseks eksistentsiaalseks kriisiks. Sellest tekstist oleks patt ulmet leida (küllap on küsimus kontekstis), paistab, et Bradbury on soovinud eelkõige sellest eesootava täiskasvanueaga kaasneva äratundmisest tekkivat ahistavat hingeseisundit kirjeldada.

Ma nüüd pole küll kindel, kas see lugu on sama mis “One Timeless Spring”, aga igaks juhuks viitan ikka ulmebaasile.

ulmekirjanduse baas

Andrei Dmitruk - Simson XII (Diogenese latern, 1976)

Iseenesest on raske seda teksti eristada lastekirjandusest. No või siis vaadelda retrolikust vaatenurgast kui näidet naiivsest ja hoogsast nõukogude ulmest. Lugu sellest, kuidas nõukogude teadlased püüavad luua üliinimest - mis lõppeb aga sellega, et tekkiv tehisintelligents viskab inimese kui ebavajaliku kõrvale: ning lubab sinisilmsetele, et ta ehitab endast inimeste jaoks veelgi parema mudeli - ja kihutab valgusaastate kaugusele.

Omal moel on muidugi lõbus, et lugu toimub ameeriklastega võiduajamise tähe all - nemad küll ei jõua sõnadest kaugemale. Kuid nõukogudelaste mudel Simson on kui segu sputnikust ja Supermanist: kuid nagu ikka, ega siis selline olend naisesüdant mõista.

ulmekirjanduse baas

Joe Abercrombie - Pool maailma (2017)

Kui Purumere triloogia on esmatutvus Abercrombie loomega, siis on paslik mainida, et need raamatud on light versioon sellest, mis on loodud Esimese Seaduse maailma kuue romaani ja ühe jutukoguga - need on veelgi teravamad, süngemad, küünilisemad, naljakamad. Millegipärast tundub, et Abercrombie kirjutab õieti ühte ja sama romaani - nii on Purumere tegelased ja juhtumised üsna sarnased Esimese Seaduse maailmas toimuvaga. Ikka vägevad sõdalased, kurjakuulutavad maagiakäsitlejad ja salakavalad invaliidid. Lihtsameelseid niisamuti.

Siin romaanis on vaatepunkt kahel noorukil, kumbki on häbistatud supersõdalased - üks tahab saada supertapjaks ja teine olla hea, ning kui tegemist on vastassooliste noorukitega, siis tuleb tegelda ka teineteise vastu tekkinud tunnetega (kuivõrd tegu selles mõttes eluvõõraste isenditega, siis tulemuseks on kurbnaljakas kiindumuslugu). Ja nagu Abercrombiele kombeks, on need kaks tegelase lihtsalt mängukannid või etturid suures võimumängus, kus käike püütakse planeerida nii pikalt ette kui käigupealt. Muidugi, need intriigid pole nii niivõrd… hullud kui Esimese Seaduse maailmas.

Olen ma ikka küllaldaselt rõhutanud, et Esimese Seaduse seitse raamatut on kaks korda paremad (ja paksemad) kui Purumere triloogia omad (hea küll, ma pole seni viimast osa lugenud). Vahet saab ka sellega teha, et kui Abercrombie täiskasvanute loome on nö grimdarki voolusängis, siis see YA on võetav nö puhta fantasyna, mida mitmedki autorid omalt poolt pakuks täiskasvanutele lugemiseks.

“Brand oli oma mõõgast unistanud, kuid nüüd ajas selle vaatamine teda iiveldama. “Mina pole sõdalane.” 

“Oled jah.” 

“Sõdalane ei karda.” 

“Loll ei karda. Sõdalane seisab hirmust hoolimata. Sina seisid.” 

Brand näppis oma niiskeid pükse. “Seisin ja lasin end täis.” 

“Sa ei ole ainus.” 

“Lauludes ei lase kangelane end kunagi täis.” 

“Jah, nojah.” Rulf pigistas ta õlga ja ajas end püsti. “Seepärast laulud ongi laulud ja see siin on elu.” 

/-/ 

Nad olid seinas võideldnud. Nad olid seisnud Viimse ukse lävel. Nad olid Surmaga silmitsi olnud ja Vareste emale pidusöögi katnud. Ükskõik mida meister Hunnan ka arvas, nad olid nüüd mõlemad sõdalased. 

Aga see ei käinud nii nagu lauludes.” (lk 150-151)

ulmekirjanduse baas

Jaan Kivistik - Miks toota mahelamba liha (Teaduselt mahepõllumajandusele, 2017)

Kui putukafarmindus tundub liialt tavapärane viis ennast põllumajanduses teostada, siis võib katsetada ka alternatiivsemaid põllumajandusvorme, näiteks hakata tootma mahelambaliha. Miks toota? Sest mahetootmine on cool. Ja eelkõige sellepärast, et Eestis on ajalooliselt tugevad (mahe)lambakasvatus traditsioonid (enne nõukogude aega oligi puhas mahetootmine - oli sõnnikut ja polnud keemiat (lk 71)), ning leidub küllaga selliseid karjamaid, mida on parema puudumisel hea kohandada lambakasvatuseks.

Mis on probleemid? Mahepõllumajandus on paratamatult vähetootlikum. Vähese keemia kasutamise tõttu on lambad enam altid parasiitidele ja erinevatele haigustele. Keeruline on seegi, et lambaliha ja lambavilla kasutamine pole enam nii populaarne (pagana alpakad! (lk 71)), mistõttu võib tekkida probleeme tapetud lambast kasumliku vabanemisega; otsapidi puutub sellesse mahetapamajade vähesus.

Millised on mahelambakasvatuse ohud? Kaitsetus kiskjate eest (sest tänu metsade hõrendamisele on kiskjatel rohkem kokkupuuteid inimasustusega). Traditsioonilisele hundiprobleemile (vahepeal oli juttu ka metsikutest koerakarjadest, kes käisid lambaid murdmas, kuid artikli autor ei maini seda - küllap on nende tähtsus (õnneks) vähenenud) on lõunapoolt Eestisse ümber asumas šaakalid - seega suureneb konkurents olemasolevate määgijate mahemurdmiseks. Niisamuti on ohuks see, et importlambaliha on odavam kui kohalik mahelambaliha.

Omamoodi eripärane on lambaliha maitse, mida konverentsi “Mahepõllumajandus ja keskkond” kogumiku jaoks artikli koostanud autor nimetab “kasukamaitseks” - kuid selle vähendamiseks on mitu võimalust. Esiteks, alla aastaste lammaste liha pole nii vänge. Teiseks, vanemate lammaste lihamaitset saab leevendada mitmel - enne ahju panemist hõõruda näiteks sidruniga või lisada erinevaid maitseaineid: ingveri, vürtsköömneid, värske tüümiani, küüslauku või aitab koguni porgandi kasutamine.

Järjekordne tarkusetera  lambakasvatuse asjus (Enhard Musto!) tallele pandud!

Pelmeenide salapärane elu:

“Toodanguks olevad lihalambad müüakse peamiselt elusloomadena Lääne-Euroopasse. Peamisteks ostjariikideks on Holland. Belgia, Saksamaa ja Prantsusmaa. Aastas müüakse 500 kuni 600 noorlammast, vanemad lambad müüakse Lätimaale pelmeenitehasesse või kokkuostjatele.” (lk 73)

Kiira Sošinskaja - Vaeseke (Diogenese latern, 1976)

Tekst on sarnane lumemehe looga, aga õnneks teises võtmes. Algab samamoodi sotsrealistlikus võtmes: kuidas noored taigas rännates neile tuttavasse peatuspaika saabudes avastavad, et see on ootamatult populaarne. Põhjus - küla kõrval järves arvatakse Siberi Loch Nessi koletist pesitsevat, kuna kohalikud tegid rahvaluulekogujale nalja… ja nagu ikka, leidub ullikesi, kes tahavadki seda müstilist koletist näha.

Tulemuseks on siis see, et küla ja järve täidavad kümned ja sajad agarad koletiseotsijad, kes jätavad endast maha paraja prügimäe. Aga entusiasm, see on ikka nõukogulikus vaimus, ikka on lõkkeõhtud ja hommikuvõimlemised. Koletis aga…

Mingis mõttes meenutab see tekst veidi Bulotšovi irooniat nõukoguliku elu kohta: tekst algab kenasti sotsrealistlikus  ning lõpuks maabub irreaalses vaimus. See on tegelikult päris tore metamorfoos (või lihtsalt tõlgendan seda teksti vallatumalt kui autor võis seda vaimusilmas teha - kuid eks see ole lugeja õigus).

ulmekirjanduse baas

Igor Rossohhovatski - Iidne retsept (Diogenese latern, 1976)

Lugu kõditab meeli sellega, et kas Pamiiri mägedes võiksid elutseda lumeinimesed. On tegemist primitiivse rahvausuga või… tõepoolest? Nagu arvata võib, on vastus pigem eitav, aga - ärgem sulgegem silmi traditsioonilise meditsiini võimalike tarkuste eest! Ja seda mitte müstiliste raviomaduste pärast, mida erinevad posijad võivad jutlustada, vaid kohalike elukogemustest tulevatele tähelepanekutele. No kui maasikad tõepoolest kasvavad vasemaagi kohal, siis tänu sellele…

Tekst ise pole just eriline pärl, on selline vähe sotsialistlikus vaimus nö maadeavastamine. Eks plusspunkte annab see lumeinimesega jahmerdamine ja haige pärismaalase tegelaskuju (Aleksander Suure sõjameeste tadžikist järglane!).

ulmekirjanduse baas

Andrus Kivirähk - Vanaisa ja metsavennad (Looming 10, 2017)

Kui eelmine jutt oli võrdlemisi üldkultuurilistel teemadel, siis see tekst läheb eestluse tugisammaste kallale ehk dekonstrueerib metsavendade müüti. Ehk mis olnuks, kui leidus üks kolhoosi esimees, kellele meeldis metsavendi kodustada - senikaua kuni kuri NKVD need maha laskis või Siberisse saatis, hoolimata kolhoosiesimehe protestidest. Talle nimelt meeldis metsavendade tarbeks punkreid ehitada ja kui “linnumaja” asustati, nende tegemisi salaja jälgida.

Lugu jutustatakse läbi kolhoosiesimehe lapselapse silmade, kes vahel aitas punkreid ehitada ning vanaisaga piilumas käia, et kuidas need metsavennad siis askeldavad. Kuni viimaks viiekümnendatel jäid metsavendade read üha hõredamaks kuni sootuks hakkasid punkreid asustama metsloomad. Aga see polnud enam nii huvitav.

Nojah… metsavennad, miski pole ka Kivirähkile püha: metsavendade kodustamine ja aretamine, kui vaid seda NKVDd ees ei oleks. Pole just sobilik lugemisvara nn marurahvusluse madalalaubaliste osa esindajatele.

Dmitri Bilenkin - Intelligentsi proov (Diogenese latern, 1976)

Bilenkini tekst on omamoodi antitees Dicki Wubi loole: mõlemas kohtutakse kosmoselaeva piiratud ruumides ootamatul kombel intelligentsete eluvormidega, kuid selle kohtumise tulemused on kardinaalselt erinevad. Dicki loos oli mäletatavasti olend, kes suhtles laevnikega ning kes mõne aja pärast… pisteti nahka. Bilenkini puhul aga tapmise (mida küll tõsiselt kaaluti) asemel pööratakse laeval ots ringi ning viiakse need olendid tagasi koduplaneedile ja lastakse vabadusse. Tänutäheks need olendid parandavad laevale tekitatud kahjustused, mis tekkisid vangistusest põgenedes.

Ühesõnaga, nõukogude autori tegelased läbisid intelligentsi proovi, Dicki tegelased aga… jäid ammuste maadeavastajate ja koloniseerijate tasemele. Punkt Bilenkinile? Noh, tegelikult mitte, selline koolilapselikult positiivne lahendus ei pane just edasi mõtlema. Küll on Bilenkini puhul toredad sellised moonduvad eluvormid, mis mõneks ajaks tekitasid tekstis suisa “Alieni” filmi laadse meeleolu.

ulmekirjanduse baas

Andrus Kivirähk - Kolm paksu (Looming 10, 2017)

Pealkirja järgi võiks oodata Juri Oleša samanimelise teksti dekonstrueerimist, aga et ma pole Oleša raamatut lugenud, siis saab minu silmis võrdlemisi võika tõlgenduse Harry Potteri seiklused Eestimaal ning selle lisaks üsna tavapärane kirikutegelaste võltsmoraali küsimus (Kivirähk pole niivõrd usuvastane, vaid nende variseride vastu, kes valikulise jumalasõna kuulutamise ja pealesurumisega omale meelepärast maailma tahavad teha).

Aga jah, lugu siis sellest kuidas isehakanud näitleja satub niisuguse tulusa otsa peale, kus tal õnnestub lasteaedades Harry Potterit mängides leiba teenida (hea teenistus: kuivõrd lasteaedade isikkoosseis iga mõne aasta tagant vahetub, saab sama kohta uuesti külastada). Et lapsed peavad teda päris Potteriks, pole just imelik, aga et üks pereisa tahab enda ja kahe poja (ehk kolme paksu) päästmist Potteri poolt… siis lähevad asjad kivirähklikult võikaks ja üle võlli ning lõpptulemuseks on müsteeriline saladus.

Tegemist on üsna sapise looga, ükski tegelane pole selline, kes võiks lugejas mingil moel sümpaatiat ärata (no lastest on kahju, kui nad õhinaga  Potteri oakomme söövad). Kui jutt algab minategelase üsna süüdimatu ärikirjeldusega, siis lõpuks kisub tegevus väga jõhkraks ja nö keskaegseks, potis hakkavad pulbitsema õige paksud värvid. Väikestes doosides ja õige meeleoluga on Kivirähk ikka väga lööv; õrnalt võiks mõelda, et loo puhul on tegu etnohorroriga.

Nikolai Baturin - Fööniksburgi karussell (2017)

Järjekordne ood Viljandile ehk pole varem arvanudki, et Paavo Matsin võib olla Baturini õpilane, ning talt hoolsalt õppinud dialoogide kirjutamist. Huvitav, kas Baturini ettelugemistest (kui ta on üldse midagi sellist teinud) on mingeid salvestusi, kas ta ise võiks oma audioraamatuid sisse lugeda? Äriidee missugune!

Kuivõrd ma pole “Kartlik Nikast” lugenud, on raske midagi kommenteerida kinonovelli olemusest. Igal juhul lugesin raamatu kenasti kaanest kaaneni läbi; viimaste aastate Baturin jääb mulle vähe kaugeks (kuigi üks Loomingu tekst oli vahva), küllap on mu vaimustavat maitsemeelt solkinud ohter bulvarikirjanduse tarbimine. Aga terve maitsega inimestele on kohustuslik tutvuda selle kogumiku avalooga.

laiapea

Jonathan Strahan - Infinity Wars (2017)

Strahan läheneb tuleviku konfliktidele natuke provotseerivalt - antoloogias on esindatud 10 naisautorit (no kui An on ikka) ja 5 meesautorit (eelmises Infinity kogemuses oli hoopis 6 ja 8). Kui ühes postituses sai juba tähelepanu pööratud naispeategelaste suurele enamusele, siis järelejäänud lugusid liites see lõpuks veidi vähenes, aga ikkagi - 9 loo puhul on naine peategelaseks (Vaughn, Owomoyela, Yoachim, Kress, Das, Phetteplace, de Bodard, Levine, Arnason), 1 loo puhul on kahe peategelase korral kandvam roll pigem naisel (Swift), 4 loos on peategelaseks mees (Bear, Larson, Valentine, Watts), 1 lugu kaunistab aga tehisintelligentsi vaatenurk (Nix). Ja naiste puhul pole tegemist miskite printsesside või karmis maailmas ellujääjatega - nad ongi loomulikud osad autori loodud maailmas, peale nende on ka kõrvaltegelaste hulgas hulgi samaväärseid naisi. Ma ei nimetaks küll seetõttu antoloogiat feministlikuks - pigem on see tervemõistuslik. Kindlasti on ulmepuriste, kellele selline lähenemine niisuguses ulatuses on vastumeelne, aga see on pigem nende probleem (puristidele sobiks ehk hiljuti ilmunud Adamsi antoloogia - kuid sealgi mees- ja naisautoreid pea võrdselt).

Et tegemist võiks olla militaarse ulmega… siis otseselt madinat on vaid Levine’i loos, ülejäänud lähenevad militaarsele natuke ümber nurga (mis ei tähenda küll põnevuse-pinevuse vähesust). Pole ka korralikku võõrliikidega möllu - kuigi paaris loos on nad taustal vägagi olulised. Tähtis on inimesed ja nende võimalikud käitumismustrid tulevikus. Eksootikat kui sellist oli ehk kahe India-ainelise teksti puhul.

Positiivselt üllatasid esmakogemused Yoachimi, Levine’i ja Owomoyelaga, tuttavamatest autoritest pakkusid rõõmu Vaughn, Bear, Kress ja ka de Bodard. Natuke enam oodanuks Nixi ja Arnasoni puhul, kes eelnevalt on ikka rohkem või vähem elevust tekitanud, seekord siis vähe keskpärased loometööd. Nagu ikka, tekitasid mõningast peavalu Valentine ja Watts. Esmakogemused Phetteplace’i ja Dasiga jätsid hinge kerge optimismi nende tulevaste lugudega kohtumise puhuks. Swift ja Larson olid nagu on. Nagu näha, siis häid lugemuselamusi (7 & 6) oli selgelt rohkem kui puiseid lugusid (3 & 4).

Aga jah, kui kuidagi antoloogiat kokku võtta, siis… tulevik on tume, sest inimene pole mitte progresseeruvalt arenev olend ja arenev tehnika pole teab mis helge tuleviku garantii - pigem aitab see… kõiksugu jamasid võimendada.

7

“Faceless Soldiers, Patchwork Ship” Caroline M. Yoachim

6

“Perfect Gun” Elizabeth Bear

“In Everlasting Wisdom” Aliette de Bodard

“Dear Sarah” Nancy Kress

“Command and Control” David D. Levine

“The Evening of Their Span of Days” Carrie Vaughn

5

”The Moon Is Not a Battlefield” Indrapramit Das

“Heavies” Rich Larson

“Conversations with an Armory” Garth Nix

“The Last Broadcasts” An Owomoyela

“The Oracle” Dominica Phetteplace

“Weather Girl” E. J. Swift

4

“Mines” Eleanor Arnason

”ZeroS” Peter Watts

3

“Overburden” Genevieve Valentine

Peter Watts - ZeroS (Infinity Wars, 2017)

Watts on jälle selline autor, kelle - üllatus-üllatus! - tekstid on mu jaoks parajalt raskepärased ning üldiselt püüan vältida neid niipalju kui võimalik… ja kuivõrd siinses antoloogias on see viimane ning samas konkurentsitult pikim tekst, siis selle lugemine… tundus väheke tööna, mida on vaja teha.

Tekst on iseenesest üsna intrigeeriv ehk siis miskisuguse kollapsi läbi teinud lähitulevikus leitakse tehnika, millega äsjasurnud uuesti… kasutamist leiaksid - ehk siis nö zombidena. Erilised tapjarobotid, mida kasutatakse seal, kuhu inimsõduritel enam asja pole. Ülesturgutatud laipadel tekib küll teatav “eneseteadvus” (kuivõrd ikkagi loo jutustaja on üks neist), mistõttu kui nad viimaks töökorras on ja missioonidele saadetakse, tekivad neil umbmäärased küsimused, et miks nad muuhulgas lapsi tapavad ja muid koledusi sooritavad. Aga noh, selline on hind, et mitte täisjõus surnu olla.

Peab muidugi taas tunnistama, et mõnestki teksti finessist ei saanud aru (kuidas see zombide eneseteadvus ikkagi toimis ja mil viisil neid juhiti ja mis mutantidega nad lõpuks kokku põrkusid), kuid et ikkagi antoloogia viimane tekst ja aega napib, sai lugemisega tuimalt edasi punnitatud. Noh, igal juhul on siin loodud päris lööv maailm ja ega see Wattsi tekts polnudki nii - köh-köh - raskepärane, aga ikkagi nii ja naa ja sedapsi ka.

E. J. Swift - Weather Girl (Infinity Wars, 2017)

Nägemus maailmast, kus ameeriklased on avastanud võimaluse ilmaga manipuleerida - mitte et nad suudaksid orkaane jms tekitada, küll aga kasutavad nad infomatsiooniga manipuleerimist, et vajadusel varjata sellise supertormi teket ja liikumissuunda. Niisiis kasutatakse häkkimist ja muid infosõja võtteid, et informatsiooni puudumine või valeinfo lekitamine hoiaks avalikkust ja orkaani võimalikku sihtkohta küllalt kaua teadmatuses - edasi järgneb siis hoop infrastruktuurile ja tsiviilelanikkonna rappimine.

Loo peategelane on naine, kes töötab selles salajases grupis - tema hinnata on võimaliku orkaani tugevus jne; tema hinnata on, kas orkaani oleks võimalik kasutada riigi huvides. Aga juhtub nii, et järjekordne orkaanilöök antakse piirkonda, kus naise endine abikaasa on oma aastaid kestval rännakul. Tekib siis kergelt eetiline probleem et kas ja kuidas meest teavitada, et ta sealt piirkonnast kiiremas korras jalga laseks. Aga… aga…

Ei saa öelda, et sellele antoloogiale omaselt oleks taas vaid naine peategelaseks, eks ta see eksabikaasa vaatepunkti jagatakse niisamuti, kuid pigem on see olukorra dramaatilisuse nimel, midagi sisulist see mees juurde ei anna. Teksti võiks pigem nimetada põnevikuks või ka cli fi’ks, oleks vast täpsem määratlus kui lihtsalt ulme. Noh, kokkuvõttes võrdlemisi tavapärane lugu, midagi ei jää hambusse ega pane silmi särama.

Max Porter - See linnuke on lein (2017)

Vahelduseks on päris mõnus lugeda hingekriipivalt segast raamatut. Leinast ja kohanemisest; mingil moel sarnane proosapoeem kui Dylan Thomase “Piimmetsa vilus” (aga - eksole - soovituslik oleks pigem tunda Ted Hughesi loomet. Tea, kas see varese-luuletus on maakeelses tõlkevalimikus olemas?).

Lugu siis sellest, kuidas trikster-vares kisub naise ja ema kaotanud pere tagasi elama. Kasutatavad võtted pole eneseabiõpikutest pärit ning tulemuseks pole paranemine vaid kohanemine. Vägagi ängistav teema on esitatud, noh, mänguliselt, omamoodi antipoodina Laingi variatsioonidega massiivile. Vares ja isa jutustavad lugusid (asümmeetrilised!), kui allegoorilised või sümboolsed need on, eks see olgu konkreetse lugeja otsustada.

Kiusatus oleks pidada seda päris heaks raamatuks.

Genevieve Valentine - Overburden (Infinity Wars, 2017)

Valentine ei peta lootusi - järjekordne tekst, mis paneb mul jõuetult hambaid kiristama; ka teistkordne lugemine ei ava kuidagi silmi teksti vapustavuse asjus.

Jutt on siis miskist rahutagamisoperatsioonist okupeeritud planeedil, kus okupandid ei oska kuidagi guerillataktikat maha suruda - neil on lihtsalt erinevad arusaamad, mida okupeeritud saavutada tahavad. Olukord läheb päev päevalt aina hullemaks.

Selle antoloogia kohta ebaharilikult osutub peategelaseks mees - kuigi temaga võrdseid naistegelasi on küllaga. Kui loo algus tundus lubavat, et mu senine Valentine’i kogemus saab ootamatult positiivse laengu osaliseks, siis teksti edenedes hiilis tagasi see rutiinne masendus. Mida ei päästnud ka loo teistkordne lugemine (ahjaa, seda ma juba mainisin!), mis pahatihti annab tekstidest hoopis positiivsema mulje.

Rich Larson - Heavies (Infinity Wars, 2017)

Seekordse loo probleemiks on koloniseerimiseks kasutatavad vahendid ja võtted - mis juhtub, kui vallutatud alade elanikud on nö üleprogrammeeritud ja kui nende soovitud kuulekus käheb liialt käest ära?

Larson paistab olevat viimaste aastate kõige kiidetud uustulnukast lühijuttude kirjutaja. Mingil moel mulle tundub, et tema tekstid on kui ühe vitsaga loodud (erandiks siis üks fantasylugu) - küllaga tegevust, näpuotsaga teadust ja müsteeriumi. Lugeja saab eelkõige põneva ja kiire loo, ta pole üle vaevatud tehnilise plära või tegelaste sisemiste probleemide või kultuuride kujutelmadega. Ses suhtes on see kuidagi… üheülbaline, sa loeksid justkui sarnase ehitusega tekste ja eks selline ülesehituses üllatusmomendi puudumine ei lase suurt vaimustuda (no muidugi, valdav enamus autoreid kordab vaid ennast).

David D. Levine - Command and Control (Infinity Wars, 2017)

Antoloogia seniloetud lugudest kõige actionirikkam, sarnaselt Dasi loole on siingi tegevustik läbi India vaatenurga. Konfliktiks on India ja Hiina sõda, nimelt on India tõtanud appi Tiibetit vabastama… et ühtlasi saaks käppa peale asetada sealsetele maavaradele. Huvitav on see, et kui praegu on tegemist maailma kahe suurima rahvaarvuga riigiga, siis siinses konfliktis on India vägedele probleemiks Hiina kahuriliha märgatav ülekaal - hoolimata India vägede tehnoloogilisest kvaliteedist kipub indialasi lämmatama hiinlaste lõputud reservid ja nende halastamatu kasutamine; nii on ühe indialasest supersõduri kaotamine hulga valusam kui terve hiinlaste pataljoni mahanottimine.

Lugu on nähtud indialasest naissõduri silme läbi, kes juhib väikest rühma, millega püütakse maha võtta Lhasas kindlustunud hiinlaste positsioone. Kuid iga lahing kulgeb siin sarnaselt - rohketest luureandmetest hoolimata ilmuvad välja hiinlaste hulga arvukamad jõud, kelle tapmiseks ei jätku küllaldaselt laskemoona, ning rühma hävingust pääsemiseks peavad nad kokkupõrkest taganema - mis tekitab supersõdurites ägedat frustratsiooni. Lõpuks saadakse teada, mis peitub indialaste ebaedu taga (kaitsetööd juhatab hiinlaste Žukov!) ning olukorra lahendamiseks otsustab supersõdurite rühm midagi drastilist teha.

Kõiksugu tehnika kõrval jõutakse ikka tõdemuseni, et oluline on inimene ja tema kogemused, mitte ainult tehniline üleolek. Aga tehnikaareng on muuhulgas selline, et suudetakse kasutada teleportatsiooni sõjalisel eesmärgil - mistõttu on näiteks Maa pealt pühitud nii Pentagon ja Kreml kui eelmise põlvkonna võimukeskused (edaspidi on küll vaikiv kokkulepe, et tsiviil- ja kultuurilisi objekte sel viisil ei rünnata). Et siis oluline on kaitsta oma infovõrgustike sõlmpunkte ja turvalisust; kuid samas on see teleportatsioon niivõrd kallis, et tavalised sõjalised kokkupõrked tuleb lahendada ikkagi vanamoodsal moel.

Nii ongi tekstis esitatud nö tavapärane sõjategevus, aga seda vähe paremate vahendite abil. Kõiksugu nanolahendused on vinged jne, aga odavam on elusid ohverdada.

Huvitaval kombel on selle antoloogia juttude peakangelased ennekõike naised (Vaughn, Owomoyela, Yoachim, Kress, Das, Phetteplace, de Bodard, Arnason). Beari loos on mehe kaaslaseks naisena koheldav lendav laev, Nixi puhul on lugu esitatud läbi sootu tehisintelligentsi silmade (muidugi on sõdurid, kellega ta suhtleb, võrdselt nii naised kui mehed). Nii võttes on isegi nelja lugemata teksti arvestades tegu eelkõige naiskangelaste antoloogiaga (kujutan ette, kuidas ulmepuritaanid oigavad ja hambaid kiristavad). Ja küsimus polegi niivõrd naiskangelastes kui milleski eripärastest - ei, naiste rolli nähakse meestega võrdväärsetena kõikides tuleviku konfliktides.