Vladimir Kantor – Krokodill (2009)

“Siis sõitsid nad Tolja juurde, kes oli küll ilmatu suurt kasvu, kuid elas ilma naiseta.” (lk 19)

Tahaks mälu värskendada – milliseid kohvikuid kutsuti nõukogude ajal “akvaariumiteks”? (Või senini kasutatakse sellist hüüdnime?) Mäletan, et kodukandis hüüti üht kohta nii, hiljem keskkooli ajal sai vedeletud samuti ühes sellises, hmm, kohvikus.

70. aastate lõpu kõrgharidusega Venitška, joodikuteema pakub muidugi nalja ja äratundmist, aga samas on kurb. Kui tavaliselt on sellised joomakangelased suhteliselt elujõulised, siis meie Leopold on selline tüsenev hiliskeskealine. Petlikult kindlana näiv jutustamine – aegajalt ilmneb vasturääkimisi sisemonoloogides, enese ilustamine ja haletsemine. Või peaks raamatut uuesti lugema.

Nõukogulik alternatiivmaailm (või lihtsalt üks paljudest väikestest maailmadest?), ent mitte kontrakultuuriline nähe vaid üks osa üldisest süsteemist (nn liigne inimene, nagu teoses ja järelsõnas mainitud) – omamoodi väikekodanlik heaolumaailm; kristalli ja sektsioonikappide asemel mõnus sotsiaalne täislakkumine. Metropol kui võimaluste kaevandus.

Pohmelliga on seda raamatut üsna sünge lugeda.

“Elatanud naised olid kehakad, prisked, tüsedad, Ljova arvas, et nähtavasti kuulusid nad tollesse “sotsiaalsesse kihti”, kus naise ilu nähti keha tüseduses, priskuses, külluslikkuses. Ta koguni kuulis ühe naise lauset, mis kinnitas tema mõtet: “No näed, Andrei võttis kõhna naise, ja mis sellest välja tuli! Kõhnad on kurjad, isepäised.” Varem oli Ljova, kui ta nägi selliseid tüsedaid naisi bussis või trammis, kus nad võtsid oma lihakehade alla peaaegu kaks istekohta või ummistasid läbipääsu täielikult ära, endamisi mõelnud, et selline tüsedus on ühiskonnavastane, antisotsiaalne. Nüüd mõtles ta, et võib-olla on paksemad naised see-eest tõesti südamlikumad. Ja samas, taibanud oma mõtet, otsustas, et on lõplikult lolliks läinud, kui ta juba on võimeline selliselt arutlema.” (lk 92)

ekspress
epl