01 märts, 2009

Viljo Anslan – Raadiosignaal 0001 (2008)



Anslani määratluse järgi on tegemist dokumentaaljutustusega. Noor Villi Kandimaa sõidab merd ja loodab tulevikus pääseda laevadele, millega saaks ookeaneid künda ning raudse eesriide taguseid sadamaid külastada. Proovib nii ja proovib naa, kuni viimaks kupatatakse vene sõjaväkke. Kui õieti aru sain, siis tahtis Kandimaa ühel hetkel kaugsõidulaevalt välismaale ära putkata, seepärast siis astus komsomoli ja püüdis sõjaväes võimalikult riigitruid pabereid ja iseloomustust välja teenida – et tegemist on ikka puhta nõukogude inimesega, mitte mõne baltlasest närukaelaga. Läks nii nagu läks: “Villi edasistest eluseikadest on mitmel pool trükiseid ja romaane olemas.” (lk 173)

Teksti iseloomustab visklev, hüplev kirjutusviis; mõneti ehk lausa õilmitsev sisemonoloog ja emotsionaalsus, sõnamängud ja jutustaja omamehelik väljendumine – kõige selle kompoti tõttu tekib aegajalt raskusi autori jutu mõistmisel. Vene keelt tundmata jäävad nii mõnedki kõnelused arusaamatuks, aga eks seegi viita võimalikult lugejaskonnale – nõukogude ajast pärit või lihtsalt korralikult haritud inimesed. Või noh, lugejatele, kes vene keelt mõistavad. Teksti ei ilmesta ohtrad toimetamata näpukad.

Anslani Kandimaa just enesekiitusega kokku ei hoia. Aga noh, iseenesest hea lugeda, et noorel inimesel oli kindel siht silme ees, mida soov teostada. Dokumentaaljutustus leiab aset peamiselt aastatel 1956-1959, väikeste põigetega eelnenud ja järgnenud aastatesse. Saab näha tollast internatsionaalset eluolu Anslani võrdlemisi püüdlikult humoorikate mälestuste pilgu läbi. Sõdurielu mõjub mõnel juhul soodsalt kirjaliku väljendusoskuse kujunemisel, nii on Kandimaal kirjaromaan ühe Leningradis õppiva eestlannaga: “Toimub üks otsatu pihilkäimine – kui protsessi lahata – sellest näib mõlemal olevat märksa lihtsam aastaid edasi veeretada mingis võõrleegionis, olla migrandina olemas välismaal.” (lk 114)

Teost lõpetav epiloog on puhta veider, mitmed inimesed saavad veelkord vastu päid ja jalgu selle eest, et takistasid Anslanil paremat saatust nautida: “Ta oli oma vabameelsuse ohver. Võibolla oli tõesti võimalik, et kuskil kellelgi oli rohkem õnne.” (lk 173). Kes ikka koera saba tõstab kui koer ise.

Kommentaare ei ole: