Tarmo Teder – Andruse elu ja õnn (2016)

Eks seda teost võiks nimetada väikesel moel panoraamromaaniks ehk siis peategelase Andruse elukäik nõukogude ajast kuni eilse päevani (pearõhk on taasiseseisvumisajal). Omamoodi igamehe majandusajalugu – millega ja kuidas äri tehti, millised suuremad rahvusvahelised ja kohalikud kriisid, valitsejad ja tuntud inimesed kohalikku elu mõjutasid (et tegemist saare kaluriga, siis tegelase aja mõõdupuuks igasugu ahvenajooksu hooajad jms). Selline üsna õbluke romaan (või ikkagi jutustus?) ei võimalda peategelasse suuremat „kiinduda“, ta jääb õige visandlikuks – aastad mööduvad, ta teeb seda, teist ja kolmandat, saab rikkaks, satub tapmise pärast aastateks vangi ja kaotab hiljem käegi... aga see kõik käib üsna kiire tempoga, suurema sisseelamiseta (jällegi, maht lööb valli ette). Eks ühe õige eesti mehe mureks on see, kui tal pole meessoost järglast – Andrus saab küll kolme tütre isaks, aga pojata abielu laguneb (selles on süüdi ka perevägivald), ning hilisemad elukeerised ei vii teda kokku sellise naisega, kes tahaks mehel poega kandma hakata (isa ja tütarde lahutusejärgne suhe on ka selline... rahapõhine).

Natuke selgusetuks jääb, kas Tederi kirjutatust tekib suuremat kujundit kui lihtsalt ühe mehe ja ühiskonna lugu – tekst ei tekitanud minus eksistentsiaalseid küsimusi või emotsionaalset katarsist; vähemalt pole Andrus üheselt positiivne või negatiivne karakter. Varasemast Tallinna ja Kopli juttude realismist on Teder liikunud... võiks öelda, et maaeluromaanideni (muidugi, ma pole tuttav ta viimase aastakümne loomega, vaid üht romaani lugenud) – aga eks ikka on säilinud karakterit iseloomustavate joontena joomine, õnnemängud, prostituudid ja kommunistide vastasus. Või kas see ongi just iseloomustav joon, igatahes tekitas nende märksõnadega kohtumine mõningase ahhaa-elamuse.

„Ta võttis kiiresti omaks hoiaku, et ära leina seda, mis läinud, vaid tunne rõõmu allesjäänu üle ja õpi olemasoleva koosseisuga elama. Tegelikult polnudki ju midagi nii traagiliselt palju läinud, poolteist kätt olid alles, jalad all, pea otsas ja mõistus seal sees. Mida sa hing ikka siit elust nii väga nõuad. Harju ja ela sellega, mis sul on!“ (lk 67)