Nalo Hopkinson - Broad Dutty Water (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Vahel on mõnus tunda, et autor on reaalselt kogemustega kirjutaja ja nii võib temalt lugeda teksti, mis esmapilgul tundub õige tüütu ja siis ikkagi keerab kaasahaaravaks. Nagu siis selle jutustuse puhul.

Lugu siis tulevikuilmast, mis kliimasoojenemise tõttu on vette vajumas. Või noh, senised rannikualad ongi juba supertormide ja üleujutuste jms mõjul maismaana kadunud. Ja ookean ise on muutunud inimtegevuse mõjul nö mürgiseks, mille tagajärjel siis on siis hävinud või hävimas mitmesugune elustik.

Peategelane on naine, kes lapsena kaotas ühe järjekordse supertormi käigus oma pere ja kodusaare; nüüd elab ta ühes kogukonnas, kes tegutseb mere peal … tänu kõiksugu illegaalsele biotehnoloogiale jne. Üleilmsed ookeani korrakaitsjad neid eriti ei puuduta, kuna noh, nende sünnikohad on niiehknaa minema pühitud ja eks pealegi sellised seiklejad ole vajalikud katsetamaks ohtlikumate olukordadega. Peategelane käis järjekordsel illegaalsel nano- või biotehnoloogia katsetusel (no ei oska seda tehnikat kirjeldada, igal juhul olulisel kohal “wetware”) kui tagasiteel satub ta kerge õhusõiduk tormi kätte ning ta peab katapulteeruma (koos eksperimentaalse seaga, kelle/mille on nende kogukond varem leidnud - vaata ajakirja kaanekujundust), ning tal õnnestub vigastatuna jõuda miskile tundmatule saarekesele. Seal aga ootavad teda … üllatused.

Nagu öeldud, esmapilgul veidi tüütu kliimakirjandus läheb korraga õige põnevaks ellujäämislooks oma kiiksudega. Kliimasoojenemise tulemus on niiehknaa õudne, aga siin tekstis on ka oma veider positiivne niidike. Või siis mitte.