Mõneti arusaamatu lugu, aga samas hästi kirjutatud.
Lugu on esitatud kahes liinis - ühes peavad keskealised paarid pidu, koos kõigi oma abielude ja naabruskonna intriigidega; teises on noored mehed sõjas (nagu hiljem selgus, tekst ilmuski Vietnami sõja ainelises ulmeantoloogias), kus nad saavad ründeoperatsiooni käigus kõvasti tappa. Samal ajal need keskealised paarid lõbutsevad ja klatšivad ja pühivad tillukesi surnuid sõdureid prügikasti. Kuni võõrustajatele tuuakse telegramm, kus teatatakse nende poja hukkumisest.
Et siis kui nii võtta, siis mingi kujund võiks justkui vormuda - milline hind on heaolul, milline tühine mutrike ollakse suures masinavärgis. Või on autor mõelnud midagi muud? Igal juhul, ühelt on siin kenasti esitatud väikekodanlik heaolu, teiselt poolt siis sõjaolukorra jubedus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar