Michael Swanwick - Urdumheim (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Midagi loomismüüdi maigulist, mille tulemuseks on siis Paabeli torni ehitamine.

Ehk siis jumalad toovad kuskilt välja Esimesed Inimesed, kellele õpetatakse erinevaid asju. Ja eks Esimesed Inimesed sellest lähtuvad õpivad ka omapäi, muuhulgas sedagi, et kõiges ei pea jumalate poole pöörduma. Aga juhtub nii, et siis hakkavad Esimesi Inimesi külastama kummalised olendid, kes … söövad nende sõnu ja mõistust. Sõnade kadumisega toimub omamoodi loomastumine.

Kui viimaks sellest teatakse jumalatele, ütlevad need, et olendid tahavad Esimesi Inimesi tagasi viia algusesse, Urdumheimi. Nende vastu tuleb end kaitsta ja jumalate juhatusel hakati ehitama kindlustusi. Ja tõepoolest, need olendid tulid ja hävitasid enda järel ja ründasid kindlustusi ning haarasid endaga kaasa Esimesi Inimesi. Jumalad pidid välja mõtlema üha uusi nõkse, kuid viimaks oldi ikkagi viimasel kaitseliinil, Ararati mäel.

Loo jutustajaks on üks Esimestest Inimestest, mees, kes kaotab kõigepealt oma armastatu, siis keele ja mõistuse ning kes viimaks langeb olendite kätte vangi. Seal aga viimaks valitakse ta välja jumalatapjaks. See plaan … kukub välja vähe teisiti.

Et siis vähe omapärane loomismüüt, või noh, Paabeli torni eellugu. Eelkõige on tekst huvitav oma vaatenurga poolest, eriti see, kuidas peategelane kaotab endas teatud sõnad ja osaliselt mõistuse. Ja muidugi see algolekust tulnud olendite fantastilisus. Nimede poolest meenutaks see tekst justkui mõnd sumerite müüti, aga tundub, et Swanwick on lähenenud ainesele vabamalt.