20 märts, 2018

Paavo Matsin – Must päike (2017)


Kui kaks eelmist raamatut mõjusid filmiliku või lavastustena, siis seekordne teos oleks kui psühhedeelne multifilm. Eelmiste raamatute lugejasõbralikkuse asemel on tagasi krüptiline tekst a la doktor Schwarz – kuigi siiski vähe teises võtmes. See on Matsini tour de force, peale auhinnatud Viljandi romaani katse luua autonoomset matsini-maailma, kus loomisrõõm on vast suurem kui lugeja kogemisrõõm; igal juhul paneb see psühhedeelne pillerkaar pahaaimamatu lugeja kannatuse mitmel moel proovile.

Matsini teos on ühtaegu ekstaatiline, sakraalne, pillav, üleannetu ja hea maitse piire kobav; tumedamatel hetkedel ehk rastazoofiilse mekiga, mis meenutab ballardlikke perversioone. Mis on iseenesest tore ja kindlasti mõtlemist rikastav.

Kuid autori loominguline seemnepurse … jääb mulle kuidagi kaugeks, ei saa tekstiga üheselt samale lainele, siin ei koge just katarsisehetke, lugu ei arene tuttavates piirides; põhimõtteliselt võiks autor seda bakhanaali veel ja veel laiendada, ometi oluliselt midagi lisamata lugejakogemusele. Võiks vanamoeliselt küsida, et kui jutt on see tera, siis milline iva siit õieti välja kooruks? Ivaks ongi fantastilise omailma kogemine, kujutlusretseptsiooni laiendamine? Võibolla tõesti. Lihtsalt maavillase lugejana … on vahel raske.

Kommentaare ei ole: