Jätkub proosa pensionäridest (või noh, keskeajärgsete) peategelastega, seekord on Tallinna asemel tegevuskohaks Pariis, kus kõrge aukandja abikaasa veedab oma rantjee päevi kuni ta püütakse lõksu radikaalsete kunstnike poolt.
Millegipärast (üllatus-üllatus!) on mul tunne, et ma ei saa päriselt pihta, mida autor õieti öelda tahab või millest ta üleüldse lähtub. Miks Pariis ja Prantsusmaa ühiskondlikud olud, miks see õieti kõnetama peaks? Millest moodustub kujund? Ühesõnaga, minu jaoks paljugi arusaamatu tekst.
Aga samas, sellist peategelast tihti just ei kohta, eks lugemiskogemust tasub ikka avardada; selle eest ikka küündib nelja punktini - sest kolme jaoks on see lihtsalt liialt oskuslikult kirjutatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar