Barnhill on kirjutanud mitmeid häid lühemaid tekste (jutukogu on täitsa okei), kuid tuntum on ta vast oma auhinnatud lasteraamatuga (eesti keeleski olemas, kahjuks pole veel lugenud). Selle antoloogia tekst on mõneti veider segu täiskasvanute muinasjutust ja lastejutust - või siis ma pole tuttav tänapäevase lastekirjandusega ja seega mõned raskemad teemad tekitavad tunde kui täiskasvanumatele mõeldud tekstist.
Lucinda on algkooli õpilane, kelle klassiruumis sooritatud teaduskatse tagajärjel tekib millegipärast … tilluke lohe (või draakon). Tüdruk on õnnest hullumas (kuigi õpetajalt sai riielda), et midagigi, mis tema argipäeva rõõmsamaks muudab (sõpru pole, hiljuti mahajäetud ema on sügavas depressioonis). Lisaks on Lucindal väga vana veider naabrinaine, kes on teadlane ja oma elamise ja elukatega arvatavasti vaid Lucindale nähtav. Nagu selgub, on draakoni teke siiski midagi enamat kui juhus ning nende endisest sõjaväelasest distsipliinihullul õpetajal on laste teaduskatsetega mingid omad plaanid.
Mulle jäigi veidi selgusetuks Lucinda ja draakoni suhe, niisamuti selle endise sõjaväelase ja iidvana naabri värk - ühesõnaga, enamvähem siis kogu jutu tuum. Aga, tekst on omal moel armas ja ka dramaatiline ning Lucinda on igati kurbvahva tegelane.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar