Üpris naksakas lugu juhtumist koolibussiga, mida asub jälitama … lohe. Bussijuht on kord varemgi lohe näinud, aga keegi teda muidugi ei uskunud ja nüüd siis .... paistab, et lohel on kuri plaan bussitäie lapsi õhtusöögiks ära tarbida. Tubli üksikemast bussijuht koos oma 16-aastase tütrega püüavad päästa, mis päästa annab. Aga lohe on järeleandmatu ning niisugune kiskja oma saagist kergelt minema ei lase.
Eks vürtsi lisab seegi, et tagaajamine leiab aset kuskil Kanada kolkas ja ajal, mil mobiiltelefone ei eksisteerinud. Iseenesest üsna jabur süžee, aga kuidagi löövalt kirjutatud, muuhulgas jõudes avada nii ema kui tütre tausta selles kolkamaailmas. Esimene Robsoni tekst, mille olen läbi lugenud, eks nüüd tuleks uuesti proovida “The Water of Versailles” läbi lugeda. Ja kes teab, ehk tuleb sellelegi loole järg (kui mitu järge sellel “Kiiruse” filmil õieti ongi?).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar