Aurupungi asemel võiks siin rääkida lohepungist? Ehk siis elektrijaamades röhitsevad lohed tuld, et saada auru peal töötavaid masinaid tööle. Muidugi, ehk tegu miski siidipungi erivormiga, kahjuks pole selle mõiste kasutusele toonud Liu romaanitriloogiat veel lugenud.
Aga tegelikult on see lugu muidugi inimlikkusest ja traumast ning väikestest lohedest kui depressiooni võimalikest lahjendajatest (jutu lõpus on üks teooria, mis räägib sellest, kuidas lohed saavad energiat endas tule väljakutsumiseks - omal moel haakub see teooria Kazuo Ishiguro loheromaaniga).
Omamoodi alternatiivajalooline tekst sellest, kuidas lohed on elanud inimestega kõrvuti juba iidsetest aegadest saati (noh, mitte küll Naomi Noviku Temeraire’i laadis). Ühel hetkel õppisid inimesed, et suuremate lohede tulepursetest saab tekitada head auruenergiat ja mingi aja jooksul kujunes välja lohedel põhinev elektrisüsteem (lohepunk!).
Kuid lohed pole mingid kodustatud elukad ning nende käitlemine on üsnagi ettearvamatu (seda enam, et osad lohed tarbivad koguni inimeste kirjakultuuri; mistõttu ülikoolide juures on nö lohede osakonnad). Selle loo puhul tabas Ameerika üht väikelinna pisikeste lohede pesitsemine - ohtlikud pole, aga vedelevad kõikjal rohus ja mahajäetud majades. Linnaelanikud püüdsid lohede abil äri teha või siis hiljem eemale peletada, ning sellest siis avanes ootamatult see depressiooniravi … või mis täpsemalt õieti?
Antoloogia seniloetud lugudest vast kõige … südamlikum ja rikkalikum kui niisama lihtsalt üks fantasy keerutamine. Nagu Liu jutukogu puhul võis veenduda, siis autor on ikka päris kirjanduslik jutukeerutaja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar