Tema "Valguse isand" (hiirde kirjutasin samuti, pole sama tekst, mis Loteriis) on mu absoluutsete lemmikraamatute hulgas ning midagi samasugust ja samaväärset korraga ei tea ma üldse. Tähendab, sarnast ja üpris head ka mitte.
Seisab omaette oma postamendil.Zelazny Amberi-lugudega on mul keerulisemad suhted. "Amberi üheksa printsi" oli mu absoluutsete lemmikute seas, kui olin 17 ja just ülikooli astunud.
Vihkasin sporti. Mõtlesin keskkooli lõpus, et jai! Vähemalt ma ei pea enam KUNAGI pikka maad jooksma!
Ent just tollal astusin suhtesse oma esimese meessõbra-taolise-tootega, tema hindas kõrgelt nii sporti kui vormis kehi, mina tahtsin talle meeldida - ja kui mõtlesin printsidele, sain paar kilomeetrit järjest joostud. Corwin, Julian ja Random mõtetesse ja läks.
Neil oli raske. Mul oli ka.
Öösiti tegin suitsu ja nautisin iga sigaretti "nagu armulugu" (kah tsitaat "Amberi üheksast printsist").
Tollal ei olnud internet veel selline kodustatud suur ja kindlate reeglitega loom kui praegu. Sain talle ligi ülikooli arvutiklassis, mis oli aga ööpäev läbi lahti, sest metsikud üheksakümnendad. Ning samas osutus selles metsikus netis metsikutel üheksakümnendatel võimalikuks leida Amberi-lugude viis viimast osa inglise keeles ja ma istusin kuu aega arvutiklassis kümnest õhtul mingi kellani (nt 4) hommikul, et lugeda. Läksin iga kord koju hunniku väljakirjutatud ingliskeelsete sõnadega, millele pabersõnastikust tähenduse taha otsisin, sest ega ma inglise keelt ka veel väga ei osanud, ja ülikoolis eriti ei käinud, sest olin VÄSINUD.
Ajaks, kui need Amberi-sarja viis viimast osa lõpuks eesti keelde tõlgiti, oli mu amberivaimustus aga lahtunud. Phmt leian nüüd, et kaks esimest osa (printsid ja "Avaloni püssid") annavad laheda põhja, maailma ning tunnetuse, aga kõik edasine on lattide alt läbijooksmine ja suvaline fanfic võiks paremgi olla.
Ja siis on "Needuste allee", mis oli nii šokeerivalt halb, et võtsin ta kümme aastat peale esmalugemist uuesti käsile, sest ei suutnud uskuda, et nii halb raamat mitte ainult et olemas on, aga Roger Zelazny kirjutatud.
Teate, uskumatu. Lugesin uuesti läbi ja oli täpselt sama halb kui enne. NII halb!
Teate, uskumatu. Lugesin uuesti läbi ja oli täpselt sama halb kui enne. NII halb!
Olgu, eelnev oli sissejuhatuseks, enne kui selle teose kallale asun nüüd.
Tegu on kõigile kirjanikele ja kirjutamisega tegelevatele inimestele natuke lisarõõmu pakkuva raamatuga, sest eessõna, lõpus ära trükitud kõne, keset raamatut laiuv "Kuidas kirjutada ulmeromaani" ja iga loo alguses ilutsev "mis värk selle looga on mu isikliku kirjutamiskogemuse võtmes" on kirjaniku kui kolleegi mõtete lugejale huvitav.
Kindlasti huvitavam, kui seisukohalt "issake, mida see kirjanik oma tööst pläkutab, see pole ju oluline, ainult tulemus on!"-lugejatele.
Kindlasti huvitavam, kui seisukohalt "issake, mida see kirjanik oma tööst pläkutab, see pole ju oluline, ainult tulemus on!"-lugejatele.
Eriti just raamatu lõppu jäetud kõnes tundsin ära iseenda: ma kah ei kirjuta "ulmet", "imeulmet", "teadusulmet", "naistekat" ega "kriminaalromaani".
Ma kirjutan nagu torust tuleb, žanri panevad teised, kui tahavad. Minu jaoks ei muuda see midagi. Zelazny vaatab samamoodi. Mis krdi teadusulme, mis fantaasiakirjandus ... kirjutada tuleb nii, et tulemuseks oleks hea lugu!
Ma kirjutan nagu torust tuleb, žanri panevad teised, kui tahavad. Minu jaoks ei muuda see midagi. Zelazny vaatab samamoodi. Mis krdi teadusulme, mis fantaasiakirjandus ... kirjutada tuleb nii, et tulemuseks oleks hea lugu!
Kas on siis head lood?
Kui mõelda selle raamatu juttudele, siis midagi nii halba kui "Needuste allee" siin ei ole. See VÕIB osaliselt tuleneda faktist, et lood on lühemad kui romaan ning ei jõua nii hullusti pinda käima hakata, aga üldiselt on siiski igas loos vähemalt mõni sümpaatne idee, meeldiv dialoogiamps või tegelane, ja põhjani ebausutavat ei leia.
On lugusid, kus Zelazny kui Amberi-autor selgelt ära tunda on. Natuke poosekad ja ülemäära macholikud sisekõned ja välised otsekõned, võitlused ning samas on tempo kiire-kiire, millegagi ei oodata. ("Taevamana", Öökuningad"). On väikesi teraseid laaste ja väikesi vähemteraseid laaste, mille peamine voorus ongi nende lühidus. On päris krdi hea ideega "Igikelts", kuigi seal Zelazny romantiline vaade armusuhetele ... noh, NUNNU, aga samas on ikka naiivne kah.
On lugusid, kus Zelazny kui Amberi-autor selgelt ära tunda on. Natuke poosekad ja ülemäära macholikud sisekõned ja välised otsekõned, võitlused ning samas on tempo kiire-kiire, millegagi ei oodata. ("Taevamana", Öökuningad"). On väikesi teraseid laaste ja väikesi vähemteraseid laaste, mille peamine voorus ongi nende lühidus. On päris krdi hea ideega "Igikelts", kuigi seal Zelazny romantiline vaade armusuhetele ... noh, NUNNU, aga samas on ikka naiivne kah.
Aga oli ka viimane lugu. (Kui kirjaniku kõne välja arvata, aga see ei ole tõesti lugu ju.)
Lugesin juttu "Hokusai: 24 vaadet Fuji mäele" ja tundsin ära selle Zelazny, kes kirjutas "Valguse isanda". Tõsi, india jumalate asemel oli siin kandev raam Hokusai graafilistel lehtedel ning õhkkond vastavalt kammerlikum, puhtam, jaapanilikum. Vähemalt mulle tundub nii, kuigi ma ühtegi päris jaapanlast ei tunne.
Ohtralt on viiteid kulturosfäärile (on see sõna?), "see meenutab seda teist asja"-kunsti olemus on mainitud, raamatunimed, piltidel kujutatu ja muusikateosed voolavad lausest lausesse, ning kuna tegu on minu omaga väga sarnase kultuurisfääriga, oli nauding jälgida.
Aga see kõik oleks tähendusetu, ebaoluline ja võib ka olla, et asjatu ilutsemine, kui poleks LUGU ennast.
Kuskil umbes poole peal annab ta end kätte. Eelnevad vihjeid täis leheküljed moodustavad korraga süsteemi. Mis on inimene, mis EI OLE inimene ja mis on jumal, on vist loo teemaks. Ja inimliku tunnetuse ääred?
... aga oluline on muidugi, et meeleolu on puhas, selgus põhjani, peategelane on usutav, teised inimesed samuti, toimuv on põnev ning tasakesi saab klaarimaks, kes, miks, milleks ... ja ometi on kuni täiesti lõpuni saladus, mis on peategelase plaan.
VÄGA hea lugu.
Lugesin juttu "Hokusai: 24 vaadet Fuji mäele" ja tundsin ära selle Zelazny, kes kirjutas "Valguse isanda". Tõsi, india jumalate asemel oli siin kandev raam Hokusai graafilistel lehtedel ning õhkkond vastavalt kammerlikum, puhtam, jaapanilikum. Vähemalt mulle tundub nii, kuigi ma ühtegi päris jaapanlast ei tunne.
Ohtralt on viiteid kulturosfäärile (on see sõna?), "see meenutab seda teist asja"-kunsti olemus on mainitud, raamatunimed, piltidel kujutatu ja muusikateosed voolavad lausest lausesse, ning kuna tegu on minu omaga väga sarnase kultuurisfääriga, oli nauding jälgida.
Aga see kõik oleks tähendusetu, ebaoluline ja võib ka olla, et asjatu ilutsemine, kui poleks LUGU ennast.
Kuskil umbes poole peal annab ta end kätte. Eelnevad vihjeid täis leheküljed moodustavad korraga süsteemi. Mis on inimene, mis EI OLE inimene ja mis on jumal, on vist loo teemaks. Ja inimliku tunnetuse ääred?
... aga oluline on muidugi, et meeleolu on puhas, selgus põhjani, peategelane on usutav, teised inimesed samuti, toimuv on põnev ning tasakesi saab klaarimaks, kes, miks, milleks ... ja ometi on kuni täiesti lõpuni saladus, mis on peategelase plaan.
VÄGA hea lugu.
Terve raamat ... jah, võib lugeda küll. Tore, et selline eriti-kirjanikele asi ilmus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar