26 aprill, 2023

Roger Zelazny - Tee detsembrisse (Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud, 2022)

 

Jarry on inimene, kes oma sigitajate sõlmitud lepingu järgi sünnib kassilaadseks inimolendiks, kes on kohandunud eluks ühe koloniseeritava planeedi tingimustes (muuhulgas on oluline, et tegutseda tuleb 50 külmakraadi kandis). Lepingu järgi on lapse tellijast korporatsioon General Mining ta hooldaja kuni 18-aastaseks saamiseni - ehk siis ühelt poolt saab hariduse, teisalt teeb ta kohapeal korporatsiooni tarbeks tööd ning täisealiseks saades vabaneb lepingust (natuke selgusetuks jääb, kas lapstööjõu mõiste selliste olendite kohta ei kehti). Nojah, eks vast on raske sealt planeedilt lahkuda, kui juba oled selliseks loodud.


Aga Jarry ei jõuagi nii kaugele, sest planeet jõuab enne hävineda noova läbi. Kuid leping on leping ning General Mining jätkab talle usaldatud laste kasvatamist (kes peavad küll paiknema eraldi külmakuupides, kuna ei kannata elada tavapärases kliimas). Jarry on üsna terav pliiats ning hakkab oma konteineris aktsiaturgudel tegutsema ja sõpru otsima. Viimaks paigutavad kassilaadsed aatekaaslased oma teenitud rahad ühe planeedi muutmiseks nende eluvormile sobivaks - selleks kulub küll aastatuhandeid, aga senine üsna rohelust täis planeedist peaks saama igati sobilik külmaplaneet.


Ja tõepoolest, külmaunega pikendatud elude valvekordadel nähakse planeedi tasapisi muutumist uute kolonisaatorite soovitud elukeskkonna suunas. Enamus kohalikke liike muidugi kaob, aga on mõned, kes kohanduvad. Ja mõni kohandub … tööriistu kasutama ja neid kassolendeid kummardama.


Ühesõnaga, ootamatul kombel selline Zelazny tekst, mis ka kõnetab ja mõjub kuidagi … tänapäevaselt.



Kommentaare ei ole: