Lugu vabameelsetele koeraarmastajatele - need, kes ei pane pahaks, kui eri tõugu koerad viimaks üksteist leiavad. Sest eks see ole nagu inimestega - lähedus võib leida sind õige ootamatu nurga alt ning kas peaks siis seda eemale peksma.
Nii ka selles loos, mida jutustab vana mõisateenija - kuidas tema mõisavalitsejast keskealine preili leidis endale hingesugulase ühes kunagi mõisast ärajooksnud korrarikkujaga; ja seda tänu koertele, kes muidu omanikke nii hoidsid ja samas ei suutnud vastassoolisest penist loobuda. Ning keskealine naine ning mõneti noorem mees jõuavad niisamati äratundmiseni mööda käänulisi teid.
Et siis selline igati inimlik lugu, jutustatuna elu näinud jutustaja poolt, kel on samuti oma saladused (või mäluprobleemid?), mida mõisavalitsejaga jagada. Aga kõigest ei saa rääkida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar