Teaduslik fantastika tulevikust, kus heaoluühiskond on üsna laialdaselt levinud. Inimkond on laienenud teistele taevakehadele, sellega kohanemiseks tehakse laialt geenimanipulatsioone ning elu on üldjoontes talutav. Aga geenitöötlused pole siiski jagu saanud sellisest nähtusest nagu depressioon - ent on selgunud, et sellised inimesed on äärmuslikes olukordades vägagi tõhusad tegijad, siis saavad nad korraga oma laksu kätte ja efektiivsus laes.
Nii on siis kogunenud seltskond eriväelaste väljaõppega depressiooni kogejaid - et päästa ühest äärmuslaste kogukonnast noored neiud, keda sunnitakse abielluma. Mõeldud, tehtud.
Muidugi, siin tuleb mitmeid moraalseid küsimusi - kui suur võib olla see enese heaks saadav laks, et teha teistele nö altruistilikult head? Sest noh, see operatsioon pole kuidagi seaduslik (muuhulgas on ka inimohvreid), aga isiklik tasu on see, et sa tunned end nii elusana (seeläbi kasvõi partneriga seksida). Meres on loonud pealtnäha üsna lihtsa teksti, aga samas on see päris hea kõverpeegel (tänapäeva? endisele?) heaoluühiskonnale, egoismile, meediatarbimisele. Kuidas saavutada enesega rahulolu, mis võib olla selle tegelikuks hinnaks? Mis võib olla altruismi tegelik motivaator?
“Tavalises malbes olukorras vallanduv krooniline depressioon viitab sellele, et äärmusolukordades võib selline inimene äkki tõhusaks, kartmatuks ja otsustavaks osutuda.
Kui see oli välja selgitatud, oli edasin muidugi loogiline. Õigete geenide ja õige psühholoogilise profiiliga isikud said võimaluse läbida erikoolitused ning riigil oli niisiis vajadusel võtta võitleja loomusega päästjad-sõdijad. Kartmatud ja tõhusad inimesed astumas vastu kõikvõimalikele looduskatastroofidele või vägivaldsetele julmadele inimestele, kes üritavad maailma mingit osa ajas tagasi pöörata.” (lk 129-130)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar