Seda võiks ehk nimetada militaarulmeks. Loo peategelasel on ees ikka ja jälle rasked eetilised valikud - noh, eks see vast ole Meresi loomingu kreedo.
On üks ulmeline maailm, kus kahe riigi äärealadel käib üks pidev madistamine, milles kummagi poole asunikud järjepidevalt kannatavad. Aga nagu selgub ühe haavatud sõjaväelase pihtimusest, pole see madistamine niivõrd riikide vahel, vaid just nende piirialade asunike vastu …
Jama värk. Asunikel tuleb leida kuidagi viis, kuidas endid säästa tapmisest. On muidugi üks ala, kuhu võiks põgeneda, aga selleks tuleb ületada mürgitatud maa. Muidugi, mis seal veel ees ootab.
Tegelikult on selline sissejuhatav kokkuvõte kõigest taustalugu ning peategelasel tuleb laveerida selle vahel, mis on õige ja mis vale - ja need valikud pole vaid personaalses plaanis (kuigi tema kireobjekt teeb õige häirivaid tegusid), vaid pigem kogukonna nimel. Laias plaanis siis üldinimlikud väärtused. Ikka on tunne, et Meres katsetab ja katsetab ning lugedes ma õieti ei käivitunud. Muidugi, plusspunktid nende eetiliste küsimuste valusa esituse eest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar