Kuivõrd siin on omal moel tegemist kõiksugu loomismüütidega (paaril juhul leiab mainimist nende seos kaasaegse maailmaga), võiks seda pidada päris pretensioonikaks kunstmuinasjutuks. Igal juhul, quest on siin suure algustähega, Pilvepoeg külastab oma halva käitumise heastamiseks (õigemini küll südame tagasisaamiseks; ses suhtes otsene paralleel kogumiku avatekstiga) erinevaid ilmu ning õpib mõndagi uut. Igal juhul, päris muljetavaldav quest.
Ja noh, nagu ikka, ürgjõud pole mingid läbinist üheülbalised nähtused, eks neil ole ka omad nõrkused ja kõrkused, autor ei pane siin mingit faehlmanni. Ning eks seetõttu ole ka peategelane Pilvepoeg (ugrilik trikster? kuigi jah, maailm pole just ugrilik) niisama meeldivalt mitmeplaaniline.
“Suur Meremadu oli tõepoolest suur. Tema silmad olid mahedad ja rohelised ning sama värvi näisid nende helenduses kogu tema keha ja juuksedki. Soomused kilgendasid ning tema pikakoonuline nägu oli omal moel kauniski, kuid see oli pilvede ja kaljude mastaapne ilu, mida on väga raske võrrelda elusolendite vilka võluga.” (lk 87)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar