Järjekordne hea jumalalugu ja mul tekib üha suurem kahjutunne, et hiljuti sai “The Raven Tower” ära antud, hakkaks või uuesti lugema.
Siin loos on kahe erineva jumalamaailma kokkupõrge (ja nende vahel siis inimesed) - on kohalikud jumalad, kes kindla lepingu tingimustes hoiavad korda ühel soisel maa-alal. Vastutasuks saavad nad andameid ja nende nimel palvetamist. Jumalatega on võimalik suhelda - tõsi küll, küsida on mõttekas seda, millele saab selgelt vastata, ja eks jumalad tuletavad seda tingimust ikka meelde.
Ühel kümneaastasel tüdrukul on mure - hiljuti on surma saanud isa ja üks vend, teine vend on nüüd kadunuks jäänud (ja arvatavasti samuti hukkunud); nüüd elab tüdruk koos oma lesestunud vennanaise ja selle väikse lapsega. Ja naabrimees peab plaani tüdrukuga abiellumiseks, et saada endale nende kalastusõigused (pealtnäha oleks 20-aastane vennanaine loogilisem valik, aga tema kaudu ei saa kalastusõigusi). Tüdruk pöördub ühe kohaliku jumala poole, et see võiks selgust anda - kas ta kadunud vend võib elus olla ja mida küll teha naabrimehega. Lisaks selgub, et naabrimehe kodus on peidetud üks võõras jumal, kelle nõuannete abil teeb mees arvatavalt … halbu tegusid. Jumal soovitab keelduda abielust, inimestevahelistesse suhetesse sekkuda pole tal aga õigust.
Siis aga ilmub koju kadunud vend, kes on kõvasti muutunud, muuhulgas suhet alkoholi ja vajalike kodutöödega. Selline tublidus äratab külarahva tähelepanu ja nad hakkavad uurima, kas venna keha on äkki jumal üle võtnud.
Nojah, korraga on siis loos hoopis vanad ja unustatud jõud, kunagised vägevad jumalad, kellega tuleb kuidagi kokkuleppele jõuda nii, et külarahvas ikka ellu jääks. Ja see vastutusrikas ülesanne langeb nüüd noore tüdruku õlule, kes samuti tahab oma uut pere alles hoida.
Jutt loetav Strange Horizons lehelt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar