Radchi maailma kuuluv loomismüüt, mida ei oska küll kuidagi seostada senise Radchi-kogemusega. Ehk jumalad on tekitanud maailma ja sealt edasi vastavalt oma tujudele siis kalad, loomad, linnud ja inimesed.
Loo peategelane on ema, kes elab ajal kui kõikvõimas tuulejumal on vihastanud inimeste peale ning muutnud osa inimesi kaladeks ning allesjäänud inimestel sünnivad järglastena kalad. See ema ei pea oma last kalaks (kes on küll kala mis kala) ja ta läheb lapsega otsima tuulejumalat, palumaks inimeste säästmist. Lõpuks leiabki tuulejumala asupaiga, temani jõudmiseks tuyleb ronida inimeste südametest koosnevast mäest üles. Ema palub ja laulab tuulejumalale, see leebubki ja pakub, et ta kas päästab lapse või inimkonna. Ema palub mõtlemisaega ja läheb nõu küsima erinevatelt olenditelt, mida õieti vastata. Peamine nõuanne on, et ära usu jumala häid kavatsusi …
Tegu pole just darvinismi vaimus ilukirjandusega, igatahes minu jaoks on teaduslikust fantastikast asi kaugel. Ja noh, mis seos on siis õieti Radchi maailmaga … kuigi tõepoolest tegu on religioooni represseeriva vahendina kasutava maailmakorraldusega. Igal juhul, nii järsult erinev tekst paneb vähe kukalt kratsima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar