Õhuke luulevihik, aga millised emotsioonid. Lähedus, Alzheimer ja koroonasurm; inimlik ja kujundlik luulekeel - seda eriti esimeses luuletsüklis “Libahüljes”, mis kirjeldab kahe inimese lähedust ja autori juuri. See on kaunis, kergelt lähedane Aliis Aalmanni maailmatunnetusega.
Ma eksisin
sinu laulu- ja loitsumetsa
Linnulaul
hundilaul
puude lauluümin
vaikuse taga
Vaikuski laulab siin
Haldjad on kodus
Ma eksisin sinu
laulu- ja loitsumetsa
ega taha siit
enam kunagi väljapääsu leida
(lk 20)
Ja siis tulevad need kaks järgmist tsüklit - ehk kogemus lähedase Alzheimerile kaotamisest ja lõpuks koroonale allajäämisest (midagi täiesti vastandlikku oleks Anneli Rummi koroonakriisi kogemus oma pateetilisusega). Isiklikust traagikast on keeruline kirjutada või seda “hinnata”, eks igaühel ole kogemusi oma läheduse kaotusest … aga kas nüüd just niimoodi karantiinitingimustes. Ilus ja valus luulekogu.
Küsid tihti oma ema ja isa järele
et kuidas neil läheb
Varem tuletasin sulle meelde
et nad on surnud
Imestasid et see oli
sul meelest ära läinud
Mõtlesin
et selles ühes asjas
pean ikka ausaks jääma
Aga siis hakkasid reageerima
nagu kuuleksid seda
esimest korda
Küsisid
miks sulle ei öeldud ja
kas matused on juba ära
Nüüd kui küsid
kuidas emal ja isal läheb
vastan et hästi
Ja loodan
et ma ei valeta
(lk 35)
Jalutame kahekesi
haigla koridoris
Sa hoiad mu käest kõvasti kinni
Näen et miski vaevab sind -
su pilk on sissepoole pööratud
ja su suu liigub tasakesi
Sina
luuletaja
sõnavõlur
pead nüüd oma sisemusest
kõige lihtsamaid sõnu otsima
välja kraapima
ja omaette
neid harjutama
Lõpuks vaatad mulle otsa
vesiste silmadega
ja ütled
Palun tule alati mulle appi
Ja mu süda murdub jälle
tuhandeks tükiks
(lk 40)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar