"Eesti Novell 2021", MTÜ Eesti Jutt (2021)

Nagu ikka läheb nõnda, et kui plaanis oli iga loo järel värsked muljed üles tähendada, siis lõpuks loed ikka midagi üles tähendamata ja hakkad siis tagantjärele kukalt kratsima ja meenutama. Sestap on ka esimesed paar lugu mõne lause võrra pikemalt kirjeldatud ja loodetavasti ei ole ma siin viletsale mälule nagu kargule toetades väga eksitavaid muljeid loomas.

Ave Taavet „Täispilet“
Ave Taaveti puhul on alati tunne, et küllap tuleb tal see kirjutamine loomulikult nagu hingamine ja terve lugu on kindlasti möödaminnes esimese hooga ja valmis tervikuna üles tähendatud nii kiiresti kui näpud trükkida jõuavad. Selline parajalt uinumiseelse maiguga fantaasiarikkus, boonus on sisevaade kunstiinimeste ilma ja noh, Moskva oleks kah nagu põhjalikult tuttav. Ristiretk õhtuse rongini jäänud aega kultuurselt sisustada viib ühe Eesti kunstniku lõpuks kummalise keldrimuuseumini (vt keldripood), mille olemuse taipamiseks saatuslikult kaua aega läheb. Lõpuks jääb ainult küsimus, et kuidas ta siis ikkagi teada sai, mis sallil kirjas on, kui ta sellesse möödudes ei süvenenud? Või on siin abiks kunstiinimese fotograafiline mälu?

Humoorikas, voolav nagu kevadine ojakene ja paraja, tagantjärele loogilise ninanipsuga. Muidugi, kui need lood tärkavadki möödaminnes ja iseenesest, lups ning lups nigu seened soodsa ilmaga, siis võib mõelda, et juhul kui neid veel tagantjärele tihendada, kas siis saaks veeeeel paremaks … võib muidugi ka olla, et voolavus läheks kaotsi.

Jüri Kolk „Ton“

Väga nobedalt päevakajaline (või noh, tegelikult on see koroonavärk juba üksjagu kaua kestnud kah) isolatsioonijutuke, kus inimkontaktid kaovad nagu vesi kruusapinnasesse, midagi jääb ka … aga eraldumine näib ületavat meile teadaoleva füüsilise maailma piire. Tegelikult ju jällegi selline üsna sümpaatne ja muhe puänt, natukene kaduvlik ja ajaloolik, sest mis siis ajalises perspektiiviski meist niiväga muud jääb, aga selleni jõudmise käik jättis ei olnud just eraldiseisvalt tähelepanu ergutav.

Neeme Näripä „Frankfurdi kool“

Seegi on sümpaatse ideega lugu, mille vormistamisel ja väljendusel oleks oluliselt arenguruumi. Kuigi, minu jaoks oli suur boonus sõna vesikringel – ma nimelt ei teadnud üldse, et neid kringlikesi esmalt keedetakse ja siis küpsetatakse, polnud sellist nimetust varem kohanud. Aga algusest peale jäi küsimus, et kasutaks siis märkmikku, mis muidugi arusaadavalt poleks loo seisukohast sobinud, ent kuidagi orgaanilisem, tihedam ja pisut kaudsem edasiandmine võiks ju olla vaimustavam. Muidugi, lihtne öelda, aga … Igal juhul siiski ju tore muie semiootikutele ja mälulossifanaatikutele vms ja ehk võiks asjasse segada ka Frankfurdi koolkonna.

Armin Kõomägi „Perepuhkus“

Selline mustemat sorti huumoriga turistid vs tegelikkus või siis esimese-maailma-probleemide stiili satiir Eesti keskklassipere seiklustest soojamaareisil koos nagu-päris-närvikõdielamustega. Ei midagi uudset, ent algusest lõpuni tahe ja tervik.

Martin Algus „Põgenikud“

Loo moraal pole küll päris see, aga keeleoskus või siis kommunikeerumisoskus on ikka oluline. Ja ega vast soovunelmail end liigselt pimestada laskmine kah hea pole. Põhipunkt on muidugi vast ikka selles, kuidas olukordade kulg võib olla nagu tugev hoovus ja katsu sa sellest siis puhta südametunnistusega välja rabeleda. Peategelase õepoeg on igatahes väga ehedalt praktiline sell, kes tavaliste heade inimeste automaatseid toimimisi praktikas ära kasutab. Peaasi, et bisnis käib, raha tuleb võtta sellelt, kes seda nõus ära andma on. Muude asjade, nagu inimsaatused ja süütunne ja vastutus ja … need jäägu teiste klattida, igale oma.

Urmas Vadi „Küla“

On üks küla, kus kõik luuletavad ja keegi ei tohu lugeda väljaspool küla kirjutatud luulet, sest mõjutustest vaba oma hääle kasvada laskmine on ülim… Kuid eks sellise lavaseadega läheb muidugi mitmest küljest vähe nihu – ootuspäraselt lekib vahel väliseid mõjutusi koos hukutavate mõjudega; ja võibolla mitte nii ilmselt selgub pealtnäha stagneeruvas tiigisupis ka tegelik oma hääleni jõudmise võimalus, koos vaikelu lõhestavate tagajärgedega. Aga kas isolatsiooni katseklaasis sündinud leiab endale uusi sõpru ja suudab olla mõistetav? Sellest juba järgmises osas … ei, tegelt muidugi ikka juba loo lõpus. Kes tahab võib hakata kohe mõtlema, et kuidas päriseluga paralleele tõmmata. Mina muidugi parem üldse ei hakkagi.

Tõnis Vilu „Suvelugu“

Selline suvi ja ülikoolilinn Tartu ja ikka see parandamatu suhetevalu, kus võib olla nii diip või siis nii boheemlikult kriiskav ja vaba ja laaberdav kui tahes, aga need inimestevahelised puutepunktid ja sisemise igatsuse ja teise inimese projektsiooni vastastikune päris kohtumine teise inimesega või siis selle kohtumise võimatus on valupunkt ikkagi. Valupunkt, mis oleks justkui elusam kui elu, aga kas on?

Ilja Prozorov „Apelsinised alleed“

On ju ka tegelikult midagi sisemiste igatsuste-unelmate sirutumisest kontakti järele teise inimesega, ent nagu ikka kõik me kogemus on segu miskisest välisest sisendist ja miskisest sisemisest põimingust ja niimoodi on need kontaktidki sellistest ebapüsivatest ja vastandlikest ainetest kokku klopsitud sillakesed. Kuid „Apelsinised alleed“ on selline väljapeetum ja kuidagi klassikalisehõngulisem, siiski selline pildi- ja kujunditihe, mitte rangejooneline. Lõppkokkuvõttes pole selline noorussüütusekaotamiseajanostalgia muidugi midagi uut ka, aga mõnes mõttes jääb kõige enam kõlama ehk pealkiri ise – apelsinised, kujutasin ette, et sellega vedas hästi, et võiks ju olla originaalis samamoodi ja kahe keele vahel hästitõlgitav, kuigi, ega ma muidugi ei tea ju…

Kai Kask „Sünnist surmani“

Jälle igati tahke terviku ja loomutruu hoo ning mitmekesise vulinaga kirja pandud lugu. Midagi ehk hüljatusest, emotsionaalsest distantsist, oma elu ära elamisest vaikselt, tüli tegemata, ligi laskmata, piinlikkuseks alust andmata. Et oleks nagu kindel ja turvaline või siis hoopis varjusurmaline, aga teisiti ei ole keegi õpetanud ka.

Peeter Sauter „Hava nagila“

Selline vooluline kulgemine inimseltsis, loomulik ja sujuv ja kõnekeelne (nagu vist Sauter alati). Noh, jälle on siin see inimeste mööda ja pihtakulgemiste teema, mis tuleb kõik loomulikult ja iseeneslikult, aga kusagil oleks veel nagu mingi kättesaamatu miski, mille kuma argistesse askeldustesse rahutust külvab ja mille võimatus seda otsustavamalt kaasa triivima paneb vms.

Piret Põldver „Kopitus“

Selline äratuntav lugu idealiseerimisest ja loori langemisest silmist, jällegi selline kättesaamatuse ja distantsi müstifitseeritud atraktiivsus ja siis arusaam, et salapära taga võib olla ka midagi proosaliselt puudulikku vms. Jällekord tahe ja sujuv, terviklik ja keeleküllane.

Mehis Heinsaar „Uuk“

Ei ole kahtlemata just pööraseimas mõttes Heinsaarelik, ent vägagi sümpaatne on ebamustvalge segadik heasoovlikkuse, ohtlikkuse, isetäituvate hirmude, ja põhjuste-tagajärgede osas. Üksik metsatalu ja selle põranda all elav „Uuk“ paneb ootama õuduspäraselt hirmsat ja traagilist lõppu, aga tulemuseks on otsad tuules lehvimas tõdemus, et hukatusliku kuristiku võimalus on alati olemas ja paradoksaalselt sõltub sinna langemine sellest, kui väga sa seda kardad vms.

Triinu Meres „Südamelugu“

Jällegi vaieldamatu voolavuse ja värskuse ning terviklikkusega lugu, mille osas pole üldse kindel, kuhu see välja viib. Nauditavalt äratuntav oli see õnne puudumise seisund, no vahel lihtsalt on nii, et asju tulebki teha tuima loogika ja masinliku metoodilisusega, sest miskine intuitiivne äratundmine on paigast ära ja miski ei õnnestu.

P. I. Filimonov „Mitte väga valusalt ja mitte näkku“

Sellise provotseeriva pealkirjaga, ent tegelikult pisut muigega mõtisklus ühepoolsest kurameerimisest ja selles, kuidas oleks olla tõepoolest ainus meessoost isik maamunal. Ilmneb, et tagasi tahaks.

Katrin Pauts „Mägedes“

Kummalisel kombel on see ehk kõige segadusseajavam lugu kogumikus. Jällegi see üksildus, eraldiseismine ja igatsus. Seista ühe nimetamata luuletaja akna all tänavanurgal, kujutleda end mäe otsa, mõelda sõprusest, mis võinuks olla, olla justkui salajane ahistaja, pidada valvet sellal kui toimub mõrv, teada ja mitte teada ka, kuidas see toimus, sest mis on kujutlus ja mis on päris, ja mis on elevant, eksole. Tuletas muuhulgas meelde laulusõnu „The world is all around us, but have you noticed me?“

Mart Kivastik „Reku“

Ootamatu lugu ketikoera saatusest, keda keegi õieti ei taha, aga samas nagu ikka hoolitsetakse jõudumööda. Lõpuks tuleb üsna sümpaatne puänt sellest, mis siis õigupoolest ikka vajaka oli.

Tiina Laanem „Kuldkala“

Veel hüljatust, kuidas õppida mitte eeldama turvalist kiindumussuhet ja ise hakkama saada. Sedapuhku siis alkoholilembeste vanemate näitel, kes justkui on kohal ka, aga päris ei ole, justkui on ikka kodu ka, aga liiga palju tähelepanu ei maksa loota. Kui nii võtta, siis on siin sarnasust eelmise looga, „Sünnist surmani“ haakub teemasse…

Piret Raud „Jõuluõhtu“

Huumorivõtmes vahepala täiusliku peo survest ja ebaõnnestumishirmu laastavast mõjust.

Tauno Vahter „Taevas Tartu kohal“

Tegelikult juba varasemalt loetud lugu krooniaegsest tudengielust uusaastaööl. Kõik algab maksmata elektriarvest ja ontlikupoolne peategelane seikleb aktsioonilembesema sõbra seltsis läbi joomakohtade, korporatsioonide ja linnavahe, lõpetades iroonilisel kombel muidugi hullemas seisus kui pelk elektri puudumisest tingitud ebamugavus.

Lilli Luuk „Kolhoosi miss“

Päevikuvormis lugu nõukaaegsest maaelust, kus tütarlaste silmis on sädelevas minikleidis ja tikk kontsadega uus juuksur iluideaali kehastus, samas kui külapeal sedasama nähtust sel samal põhjusel hooga hukka mõistetakse. Kõige selle taustal on minategelase hakkaja sõbranna lugu, kelle kodusest taustast on aimata nii alkoholi kui vägivalda ja kes tõepoolest on leidlik ja hakkaja nii soenguid tegema, kui soovitud asjadeks raha hankima, kuid kuhu ja kuidas sa oma leidlikkust ning tarmukust sihid, kui ees terendab üksnes kolhoosi miss ja lõpuks jääb küsimus, et kui kõrvalseisja oleks midagi teinud, midagi öelnud, kas siis…

Peet Vallak „Majavaras“

Ootamatult mõnusas, pisut vanahõngulises, mahlases kirjapruugis lühike lööke näidishukkamise distsiplineerivast mõjust. St et ega päriselt just nüüd kedagi ei hukatud, ja tegemist ei ole siiski päriselt muhedalt õdusa looga, sest julmus ja põhjalikkus on vastandlikus rollis, justkui täites eesmärki, ent õiglus ega õigustatus asjasse ei puutu, vaid tagajärg.

Lõpetuseks mõtiskleb Janek Kraavi oma essees „Novell: moment ja müüt“ selle üle, mida novell endast kujutab ja mida kujutanud on ja kas ja kuidas see muutub ja … 

Ma otsisin üles oma sõbrad ja võlglased. Seekord vajasin ma ise teeneid ja keegi ei söandanud mulle ära ütelda. Ometi ei osanud nad mulle ütelda, kuidas röövitud südant tagasi saada. Kui varas seda ise ei tagasta, on ainus võimalus õnne peale loota, kuid südameta inimene ei tunne õnne ära. Kuidagiviisi unustab ta alati oma rahakoti prügikasti servale, ei vaata kõigist võimalikest kohtadest just sinna, kus otsitav peitub, saab eksamil just need küsimused, mida ta kõige vähem õppinud on - õnn elab südames. (Triinu Meres "Südamelugu", lk 123)